hea inimene, kes mängib kaabakat või kaabakas, kes mängib head inimest? – tee test ja saa teada, kumb oled sina!

2. detsember 2009. Eesti Draamateater. Jordi Galceran “Grönholmi meetod”

Lavastanud Hendrik Toompere jr, kunstnik Riina Degtjarenko, valgus Hendrik Toompere jr. Osades: Margus Prangel, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld.

Sünopsis: Üks vakantne väga hästi tasustatud ametikoht suurkorporatsioonis. 4 inimest. 1 ruum. Tööintervjuu…mille käigus peagi selgub ja muutub samas üha segasemaks, et kõik ei ole need, kellena näivad, et kõiki võib ja kedagi ei tohi uskuda, et mängud pühholoogiaga on peened ja pinevad. Mäng, milles mängitakse elu, kus käib mäng.

Peegeldused: Teema iseenesest on eluline ja samalaadsed olukorrad õnneks või kahjuks reaalselt olemas. Tuttavad, kes stressitaluvuse nõudega töökohtadele kandideerinud, on rääkinud grupiintervjuudest, milles ümber laua kujunes lõpuks õhkkond, kus kõik karjusid kõigist üle ja peaeesmärk oli ennast värbajate silmis upitada vahendeid valimata. Isegi pärast töökoha saamist olevat halb maitse suus olnud säärasest testimisest.

Etenduse algus oli rabe ja seda mitte ainult võõristusest, mis sisse kirjutatud rollidesse ja olukorda – ikkagi võõrad inimesed tööintervjuu miljöös -, vaid ka mänguliselt. Näitlejate mäng ei kõlanud kokku. Osaliselt ilmselt sellest tulenevalt ei hakanud minu jaoks esialgu tööle olukorrad ja ülesanded, ei haaranud ega pannud kaasa nuputama, et “kes varjab ja valetab”. Alles kloun-poliitik-härjavõitleja-piiskop-põlevas-lennukis-stseenis läheb mäng käima, kusagilt peidust tuleb välja natuke mängulusti, viimast peamiselt Jan Uuspõllu kehastuses. Kui siis ühel hetkel on loole mingi hoog ja power sisse tulnud, Uuspõllu kehastatud Carlos Bueno hakkab just “ülestunnistust” andma, siis – saabub vaheaeg. Tekkinud tempo lõigatakse ootamatult läbi, samas ei tekki meeldivat to be continued tunnet. Sooviks hoopis, et kui lõpuks tekkisid mingi rütm ja hoog, siis mängitaks edasi ja saaks selle looga kiiremini õhtule. Õnneks läheb teine vaatus kohe käima sealt, kus tegelastel lause pooleli jäi ja kohe paraja tempoga. Üldse on mõjub teine vaatus paremini läbi tunnetatult, on rohkem paigas. Intriig näib saavutavat kulminatsiooni, et siis hetkelises ootuses lahustuda ja selgitustes uuesti pöörded üles võtta. Margus Prangeli kehastatud Ferran jääb lehte lugema ja ootama, mina publikus mõtlema, et kui mitmekordne ja -tasandiline Mäng see nüüd tegelaskujude vahel lõpuks käis. Või saab seda üldse mänguks nimetada, kui reeglid olid küll kusagil olemas, aga päriselt Ferranile siiski teadmata? – ehk oli just see kõige ausam ja vahetum inimloomuse avaldumisvorm.

Ma pole hellik, kui asi puudutab laval ropendamist, aga “Grönholmi meetod” ületas mõnevõrra minu taluvuse piiri. Ma saan aru, et kasutatud leksikat tingis tegelaskuju loomus, aga natuke liiale läks. Ja nagu eluski tekib soov inimesest, kes roppusi sidesõnadena kasutab, natuke eemale saada. Aga tervikuna oli Prangeli roll muidugi peenelt sooritatud – parajalt arrogantne, manipuleeriv, pragmaatiline. Sümpaatne oli juba mainitud Uuspõld Carlos Buenona – veiderdas ehk mõnel momendil liialt, aga see on juba lavastuse ja lavastuskontseptsiooni probleem. Üksjagu koomikat sellesse tegelaskujusse ja tema “saladusse” ju sisse kirjutatud oli, aga tegelikult oli tema “ülestunnistus” üks delikaatsemaid teemasid etenduses ja mul oli hea meel vaadata, et uuspõld sai selleks rolliks sobiliku käitumise mitmekihilisusega hästi hakkama. Karjääriredelil visalt ülespoole trügiva Merce rolli täitnud Harriet Toompere kohta nii soosivaid sõnu paraku ei jagu: ei olnud ta piisavalt arrogantne ega piisavalt beib, seksikust, mida ilmselt kostüümi ranguse ja dekoltee sügavuse kontrasti ning kontsadega markeerida püüti, polnud ollagi. Veenvalt ei mõjunud minu jaoks ka näitleja liikumine emotsionaalsetes registrites femme fatale – asjalik androgüün – nõrk naisterahvas.

Et väga virisemiseks ei läheks, siis veel sellest, mis meeldis – kujundus. Degtjarenko loodud lavakujundus soodustas vajaliku modern-asjaliku, samas närvilise/ärritava meeleolu tekkimist laval ehk tööintervjuuruumis (punane – soe, aga ärrivat üheaegselt). Rõõmsat äratundmist pakkusid Rothko laadis maalingud. Loo kulgemiseks vajalikku meeleolu aitas süvendada valguskujundus. Eriti meeldis etenduse finaalhetk, mil hämarduvad tuled järsult kustutatakse ja ühes sellega lakkab ka närviline prožektorite surin.

Pressiarvustustest kohati läbi jooksev liigitus “komöödia” ei ole minu meelest õigustatud (ma pole kahjuks kursis, kas ja millena autor ise teksti määratleb) – paaris kohas saab naerma turtsatada, aga ega lugu seepärast veel komöödia ole. Rohkem kui näitlejate mängust ja lavastusest, rohkem kui päevakajalisest tööotsinguteemast, oli seekord mõtlemisainet võtta laiemalt inimlikkuse ja inimloomuse teema üle.

Published in: on 4. dets. 2009 at 17:54  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/12/04/hea-inimene-kes-mangib-kaabakat-voi-kaabakas-kes-mangib-head-inimest-tee-test-ja-saa-teada-kumb-oled-sina/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: