Üks oivaline lahutus

Mehed on nagu maitseained – meeldivad, aga mitte hädavajalikud.

(Mõttekild etendusest, minu vabas sõnastuses)

Esietendus Eesti Draamateatris 28. oktoobril 2005. Nähtud etendus 20. oktoobril 2009.

Lavastaja Kaie Mihkelson, kunstnik Reet Aus. Osades Ülle Kaljuste ja Taavi Teplenkov.

“Minu oivaline lahutus”

Geraldine Aroni tekst Triin Sinissaare tõlkes on kerge ja lõbustav, aga mitte pinnapealne, tabav ja aus, aga mitte labane, vaimukas ja jõuline. Suurepärane näide, et hea komöödia on eelkõige selline, mis suudab kogu oma säravuse edasi anda peenelt ja hea maitse piirides püsida. Aus ja avameelne “Lahutus” püsib neis piirides probleemitult. Ja naljaks on ka, isegi väga. Jaburad lõbustavad olukorrad, millesse peategelane Angela sattub, on parasjagu veidrad, samas siiski realistlikud – selliseid olukordi ei tule ette ehk iga päev, aga korra nädalas ikka 😛 Samas püsib alusvärvina mõrkasmagus toon. Traagilisus ja koomilisus (kui kõrgelennulise kõlaga sõnad ja ometi nii igapäevased impressioonid) põimuvad ja võimendavad teineteist vastastikku luues laval midagi väga elulist ja elulähedast, ära tuntavat.

Heast tekstist on võetud maksimum ja mitte ainult näitleja-, vaid ka lavastajatööga. Kahtlemata olnuks ka lavastuslikult läbikomponeerimata, lihtsalt monoloog Ülle Kaljuste esituses “hea” vääriline. Väga palju annavad siiski juurde teiste tegelaste peegeldused Angela käitumises, tegudes ja väljenduslaadis. Liikumine ja teatav change of scenery toob vajalikku visuaalset vaheldust. On näha, et iga element on läbi mõeldud siidisest sallist ja kuldraamiga prillidest musta mängukoera ja uste paugutamiseni.

Imetlusväärselt toetavad ja võimendavad teineteist laval näitlejad, nende peen ja läbitunnetatud duett ei luba “Lahutusest” rääkida kui monolavastusest, isegi mitte kui Ülle Kaljuste one-woman-show’st. Sest ilma Teplenkovita oleks see hoopis üks teine lavastus. Ja oluliselt vaesem. Ehk veelgi võimsam kui Ülle Kaljuste emotsionaalsed pursked, ahastavad registrid, viha ja haletsus, lootus ja lootusetus – veelgi imelisemad on need väikesed vaiksed hetked, kui Teplenkov ulatab talle klaasi vett või pilgud, millega ta näitlejanna mängu muutumatu püsivusega saadab ja sõbralikult toetab. Midagi väga sooja ja kindlat on nende koos laval viibimises, neil paistab olevat laval hea koos olla.

Kaljuste kiirgab. Igas stseenis, igal hetkel. Isegi väiksemad komistused tekstis sobivad endast väljas tegelaskujuga. Etenduse kulgedes ei paista näitlejannal energia mitte otsa saavat, vaid juurde tulevat. Mäng käib registrites lootusetusest ja enesehaletsusest kavala enesekindla naeruvirvensuseni viimases stseenis. Mäng käib kirglikvihasest tantsust enesessetõmbunud mõtiskluseni.

Näinud umbes kuuajase vahega esmalt “Kõik on täis” ja nüüd “Minu oivalist lahutust” võin öelda, et mõlemad on väga head komöödiad, aga “Lahutus” teenib kõrgema hinnangu tasakaalustatuse tõttu, mida kahe näitleja lavalolek etendusse loob. Parim element lavastuses on minu silmis aga just näitlejate omavaheline lavaline suhtlemine – ilus, armas, põnev jälgida.

Published in: on 20. okt. 2009 at 23:35  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/10/20/uks-oivaline-lahutus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: