lihtsuse võlu ja valu

14. september. Eesti Draamateatri suur saal. Viljandi Ugala külalisetendus “Börs ja börsitar”.

Lavastaja: Ott Aardam. Kunstnik: Jaanus Laagriküll. Osades: Hilje Murel, Andres Tabun, Tanel Ingi, Juss Haasma, Kadri Lepp, Jaanus Kask, Vilma Luik, Arvo Raimo, Kata-Riina luide, Luule Komissarov.

Ott Aardam on vastu võtnud (õigemini küll ise endale seadnud) tõsise väljakutse – tuua lavastajadebüüdina püünele esimene endakirjutatud näidend! Eks helgeid õnnestumishetki, aga ka kitsaskohti ole nii näitekirjaniku kui lavastajatöös. Kokkuvõttes on siiski sündinud (salongi)komöödia, kus salonglikkust on väha, komöödiat see-eest parasjagu.

Jaanus Laagrikülli lavakujundus on traditsiooniline – värviliste ustega dekoratsioon moodustab lava tagumise seina andes näitlejatele palju võimalusi tulekuks-minekuks. Ajalehtedega kaetud sein ja isevärvi uksed meeldisid seejuures väga. Lava keskele paigutatud kuulutustebüroo kiosk on loo sidususe kohalt küll oluline (saavad ju sealtkaudu alguse värvikad tragikoomilised kohtingud ning Sille ja Jasperi kohtumine), aga minu jaoks katkestas see lavaruumi ja jagas lava liiga konkreetselt ja ühemõtteliselt. Natuke liiga palju ja liiga kirevaid asju ja vidinaid oli kahel pool kulissidena kujutatud ühikatoas ja Sille elamises. Kui isiklikus elus pooldan kahel käel tõdemust “mida rohkem, seda uhkem”, siis lavakujunduse puhul loob esemete vähesus tihti šikima mulje. Praegu tunduski asju laval natuke liiast ja mulje oli pisut odavavõitu.

Lavastaja Aardam on intervjuus tunnistanud, et lavastuse sketšidest koosnemine oli algusest peale teada. Üksikute pildikeste lavale toomine annab võimaluse kujutada mitmeid värvikaid, natuke utreeritud, aga muidu otse elust maha kirjutatud inimtüüpe. Näitlejad teevad siin võluvaid väikesi humoorikaid rolle. Selgest mängulustist ja -hoost hoolimata hakkab etendus esimese vaatus lõpu poole minu jaoks natuke venima. Teises vaatuses püsib tempo stabiilsemana.

Teema on eluline ja igapäevane – üksiolek ja partneri otsimine, raha võim ja tähtsus, oma tee leidmine. Igapäevasus ei muuda neid teemasid lihtsaks, aga “Börsis ja börsitaris” mõjub teemade käsitlus liiga lihtsustatult. Aga kui üks asi on väga lihtne, siis see peab olema väga täpne, et head muljet jätta. Lihtne võib olla geniaalne, aga selleni jõudmiseks peab olema materjal väga hästi läbi töötatud. “Börsis ja börsitaris” jäi mulje, et lihtsuse tingis mitte niivõrd läbi töötamine, kui teemade pealmise kihistuse kasutamine. Lavastuse koduleht ütleb, et tegu on “lõbusa looga tõsistest asjadest”, minule jäi kõlama pigem iseloomustuse esimene pool. Ja tõesti, rõkkavalt naerma ei aja, aga muie on suul peaaegu lakkamatult. Kirjanik Aardamil on täpset silma ja elutervet vahedat sulge, et värvikaid karaktereid esile manada. Faabula – Sille ja Jasperi teineteiseni jõudmine – , millele sketšid laiema taustsüsteemi looma peaksid, jääb nõrgaks ja ebausutavaks. Võimalik, et seda muljet võimandavad just väga tugevalt esitatud sketšid.

Kui tekst ja lavastus ei ole ka päris täistabamused, on alati võimalus, et ära võluvad näitlejad oma mänguga. Nii seegi kord. Andres Tabun näitab end suurepärase koomikanärviga näitlejana. Tema professor Vare ja karaookemees Rauns on mõlemad karakteersed ja elutruud. Ka seal, kus oht labaseks muutuda on kõige suurem, suudab Tabun karaookemeest kehastada nii, et olukorda ja karakteritesse seguneb kibemagusaid tragikoomilisi noote (Ruts Baumani sõnade kohaselt “nali naljaks, tegelikult on asi kuradi tõsine”). Otse loomulikult valdab koomilist traagikat ja traagilist koomikat Luule Komissarov. Ikka ja jälle hämmastab, milline vägi tema mängus on – Luul nagu ei teegi laval midagi, aga paneb vaatama, jälgima  ja kaasa elama. Kata-Riina Luide noore ema rollis oli groteski kalduvalt “peast rase” ja minu jaoks nii laval kui elus kõige raskemini talutav karakter – lastega töötanud inimesena mõtlen mõningase hirmuga, kuidas ja milliseks sellised emad oma last kasvatavad, kui see kerge emainfantiilsus lapse kasvades üle ei peakski minema!

Etenduse tõeline päiksekiir oli aga Hilje Murel 30-aastase kuulutustebörsi haldaja rollis. Mäletan Murelit luulekavast “Arbujad”, kus tema ja kogu ülejäänud naisosatäitjad paraja pettumuse valmistasid. “Börsis ja börsitaris” Hilje särab, ta on just selline tüdruk, kes on kogu aeg tubli ja hea olnud ja traditsioonilisi väärtusi otsinud, kes üksi olla ei oska ega taha. Hilje Mureli mängus on kõike parasjagu – kui Sille valab laval pisaraid, siis ei hakka publikuna piinlik, sest stseen toimib loomulikuna ega mõju võltsilt. Väga ilus ja südamlik, ühtlasi Sillet vast kõige rohkem iseloomustav, on esimene kohtumine maamees Juhaniga, kui Sille ütleb, et mees on veel oma lahkunud naisesse kiindunud ja Sille ei saa seda kohta üle võtta. Juss Haasma teise peaosalise Jasperi rollis mõjus Mureli kõrval halli ja tavalisena. Eks see tegelaskuju oli ka selline natuke äpu noor mees oma rahaliste ja eksistentsiaalsete heitlustega.

“Börsi ja börsitari” vaatamine ei ole kindlasti maha visatud raha ega aeg. Meelde jääb ja meeldiv oli ennekõike näitlejatööde tõttu. Korralik keskmine algus, nüüd jääb oodata arengut ja avastusi.

Published in: on 15. sept. 2009 at 12:58  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/09/15/lihtsuse-volu-ja-valu/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: