kvantiteet versus kvaliteet?

11. september 2009. ETV. NO teatri lavastuse “GEP” salvestus.

Lavastaja on Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper. Osades Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Elina Reinold (külalisena), Tiit Ojasoo, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk.

Lugenud mitmeid kiitvaid – et mitte öelda ülistavaid – kommentaare NO teatri noore kollektiivi, jõulise lähenemise ja värskete lavastuslike võtete kohta, ootasin midagi tõeliselt rabavat ja raputavat. Näha sain häid osatäitmisi korralikult (klassikaliselt?) läbikomponeeritud lavastuses, mis suutis hämmastada ja üllatada ainult oma nõrga, pealiskaudelt käsitletud sisuga.

Lavastuslikult on etendus väga hästi komponeeritud. Tekst ja laulud, millest viimased kannavad väga tugevat emotsionaalset laengut,  moodustavad sidusa terviku. Hästi on seatud liikumine nii tantsunumbrites kui meeste “kuiva trenni” stseenis. Väga armas oli stseen, kus arutatakse, kes saab kelle lastele kuhu järele minna ja kontserdi linti võtta 🙂 Loo kulgemiseks on valitud õige tempo, mis pisut ehk hakkab venima vaid ärimeeste stseenis. Napp rahvalikus materjalis lahendatud lavakujundus, millega haakuvad hästi näitlejate kantavad erinevate Eesti piirkondade rahvariided, mis on küll väga efektsed nii loo idee kui tasakaaluka puitdekoratsiooni taustal (kanti ju värvilisi kostüüme silma torkamise eesmärgil juba keskaegses teatris), aga rõhutamaks veelgi, et rahvuse jätkusuutlikuse pärast muretsevad siin loos noored moodsad inimesed, mõjunuks ehk hästi ka ainult rahvariidedetailide või ümbertöötluste kasutamine – vähenenuks küll teatraalne efekt, aga tugevnenuks reaalsuse ja samastumise aspekt.

Nähtu põhjal märkasin ja hakkasin väga hindama Sergo Varese puhast ja selget diktsiooni ning jõulist hääletämbrit. Oleks põnev teda näha mõnes tekstiliselt ja täpsuselt nõudlikus klassikalavastuses. Emotsionaalsete finesside poolest oli tähelepanuväärne Jaak Prints. Temast õhkuv teatav pehmus ja empaatilisus viisid mõttele, et Prints võiks huvitavalt ja geniaalselt kehastada vürst Mõškinit. Tambet Tuisku tahaks näha mahukamates ja kandvamates rollides. Naisosatäitjad mõjusid kõik sümpaatselt, eredamalt jääb meelde ehk Elina Reinold emadust puudutava jõulise monoloogiga.

Lugu: seltskond mehi otsustab eesti rahvust väljasuremisest päästa võimalikult palju lapsi tehes. Idee: mis on viinud Eesti ühiskonna tasemele, kus lapsi sünnib vähe – majanduslikud olud, sotsiaalsed tingimused, kindlustunde puudumine? Need on 2 tasandit, mille mina olen võimeline lavastusest välja lugema – tegu on sotsiaal-kriitilise, kergelt eneseiroonilise  teatriga, mis lahkab iibe küsimust ning puudutab rahvuse ideed ja selle 19. sajandil sündinud mõiste võimalikkust ja vajalikkust 21. sajandil. Aga peamiselt käib jutt ikka selle üle, et on vaja rohkem lapsi TEHA. Aga kasvatada? Laps valmis teha on suhteliselt lihtne – sellest lapsest EESTLASE kasvatamine on palju pikemaajalisem ja nõudlikum protsess. Me võime rääkida vere kutsest või geneetilisest mälust, aga imikul ei ole rahvustunnet – see kujuneb ikka kasvatusega, nii perekondliku kui ühiskondlikuga. Teatav kriitiline arvukus on muidugi oluline, aga peamine probleem pole mitte selles, et eestlased ei saa lapsi, vaid et Eestis elab liiga palju neid, kes oma lastest eestlasi EI KASVATA (neid leidub kahjuks üha rohkem ka eestlaste endi seas). Just seda, kogu eestluse püsimise sügavamat probleemi, etendus ei kajasta. Rasmus Kaljujärve suuts kõlavad küll sõnad “miks te siis ära ei lähe”, aga noored mehed jätkavad rõõmsameelselt vestlust umbkeelsete pr-inimestega kobavas vene keeles – ma südamest loodan, et autorid mõtlesid seda stseeni kriitikava eestlaste endi käitumise aadressil ja sama südamest loodan, et “GEP”i näinud publik mõistis, kui taunimisväärne säärane käitumine on.

On loomulik, et kunstis võimendatakse probleemi. On sama loomulik, et keerukate ja komplekssete valupunktide kõik aspektid ja käsitlused ei mahu lavastuse formaati ära. Ma lepiksin selle kõigega, kui ma näeksin või vähemasti aimaksin, et tegijad ise on teema sügavamalt läbi mõelnud, kui see lavale seatud on. “GEP”i puhul ma seda paraku ei tunne, ei taju, et loojatel-tegijatel oleks veel sügavamaid välja ütlemata ja mängimata ideid. Ma väga loodan, et see mulje on petlik, et ma eksin.

Published in: on 12. sept. 2009 at 22:00  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/09/12/kvantiteet-versus-kvaliteet/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: