arbuusimekiga naivism

8. september 2009. Linnateater. “Arbuusisuhkrus”. Lavastaja:Jaanus Rohumaa. Kunstnik: Aime Unt. Osades: I. Ojari, M. Schmidt, K. Teetamm, A. Aadli, M. Tabor, A. Ermel, V. Tubin, T. Lamp, M.M. Rohumaa.

A nagu arbuusisuhkur. Nagu armastus. Nagu anarhia.

Muinasjutt täiskasvanutele.

Dramaturg (Maria Lee Liivak) ja lavastaja on jäänud väga truuks Richard Brautigani tekstile ning vältinud omapoolsete tõlgenduste ja tähenduste lavastusse kodeerimist. Millest on natuke kahju, sest mida raamatu autor oma tekstiga täpselt öelda tahtis, ei tea ilmselt keegi ja küsida pole ka enam kellegi käest. Mida mina seda lugu lugedes mõelnud olen, tean ise ka. Nii olekski ju lavastust vaadates põnev aimu saada, kuidas ja mida Brautigani tekstist enda jaoks on leidnud ja väärtustanud lavastuse loojad.

Lavastust jälgides leidsin enda meelest Brautigani stiilile kunstiajaloolise ekvivalendi – naivism. Kohatult selged ja segamata värvid, ühesed ja üheplaanilised inimesed, lapseliku käe ja loogikaga komponeeritud stseenid. Sarnase naiivsusega rullub tekst ja käituvad tegelased. Siinkohal märgin ära Külli Teetamme rollisoorituse – Pauline roll on esimene (loodetavasti mitte siiski viimane), kuhu Teetamm minu meelest sobib ja milles ta mulle meeldis. Tema hääletämber, intonatsioon, tema olekust õhkuv lapselikkus ja uskumatu naiivsus, mis mulle alati häirivalt on mõjunud,  olid lõpuks ometi ühes etenduses omal kohal. Väga armsalt mõjus kohmetu Fred (Andero Ermel), kes kuidagi ei suutnud lahkuda ja noori armunuid omapäi jätta.

Väga meeldis, kuidas lavastuses oli kasutatud Jutustajat (Veiko Tubin). Lisaks Mina-tegelasele lugesid mina-vormis tekstilõike veel Tubin ja Lamp (jutustajad), mis tõi iDEATHi mõistele ja Mina tegelaskujule ühe dimensiooni juurde – või õigemini võttis ja kaotas just ära, hägustas Mina (Ojari) piire. Mina tühisust ja iseloomutust rõhutasid veelgi teiste iDEATHi elanike kirjude kostüümidega vastanduvad hallis-pruunis gammas rõivad – täpselt nii hall mees Mina oligi, ülejäänud lillelastest veel tase edasi, täiuslikult lahustunud iDEATHi keskkonda. Kõige mitmeplaanilisemad on loos muidugi inBOIL(Aadli) ja Charley(Tabor). Esimene oma mässuga valitseva süsteemi vastu – mis viis ta nii kaugele?, mis pani ta iseseisvalt mõtlema ja iDEATHi mentaliteedist ära pöörduma? ja kas tema jaoks võinuks olla ka mõni muu lahendus kui enesetapp? Charley jällegi on kogu oma malbuses natuke kurja geeniuse tüüpi. Minu jaoks jäi lahtiseks, kas 1) tema elas ja tegutses samasuguses rõõmsameelses naiivsuses nagu teised tegelased või 2)sai ta iDEATHi maailma võimatusest siiski mingil määral aru, sai aru selle kogukonna ebarealistlikusest ja jaburusest ja kandis seda teadmist endas, aga mängis kaasa enda poolt koos hoitavas maailmas (oli ta ju üks vanemaid tegelasi ja juhtfiguure).

Partneri- ja grupitunnetus paistis sellel seltskonnal väga paigas olevat. Võrratud väikesed võluvad karakterrollid teeb Veiko Tubin – lihtsalt uskumatu, kui täpselt ja iseloomulikult on võimalik 4-5 lausega tegelane luua. Kõige säravamad olid ja täpsemalt joonistusid silme ette arbuusisuhkruvabriku direktori ja Mina endise õpetaja kujud. Super! Rõõm näha, et on näitlejaid, kes suudavad karakterrollides terve maailma luua ja oma osa 110% täita.

Ehkki siiralt veendunud, et lavastus ei kaotaks midagi, kui Mia Maria Rohumaad laval ei oleks, olen valmis virinast loobuma viimase stseeni eest – see, kuidas isegi maasika hammustamine Mina käsikirja lugedes pooleli jääb, mõjus ülejäänud lavastuse ja iDEATHi maailmaga suhestudes ja kontrasti luues väga reaalse ja realistlikuna. Uskumatult päris.

Olen nõus lavastaja sõnadega kavalehelt, et “me kõik oleme väsinud must-valgetest valikutest”. Musta ja valge, hea ja halva piirid on pahatihti ähmased ja üldiselt valitseb rikkalikult erinevaid halle toone. Samas olen veendunud, et olla jäägitult hea ja isetu ja rõõmus ei ole inimese loomuses, inimesel on enda (mina) kehtestamiseks vaja peegeldusi ja vastandusi, on vaja teisi. Ja on vaja neidki teisi, keda eemale tõrjuda, kellest erinemist rõhutada, sest seeläbi kinnitatakse endale rohkem iseenda olemust ja olemasolu. Võib-olla kurb ja küüniline tõdemus. Ma ei taha öelda, et see teine peaks olema (viha)vaenlane, lihtsalt inimesele on loomuomane end leida läbi vastanduste samavõrd kui läbi samastumise.  Kui pole vastandit, siis pole ka meid.

Published in: on 8. sept. 2009 at 23:22  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/09/08/arbuusimekiga-naivism/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: