skisofreeniline Hamlet Vargamäel

Etv arhiivi abiga õnnestus ära vaadata V. Vahingu näidendi M. Undi tehtud lavastus “Suvekool”.

Ehkki olen väga rahul, et juba päris mitu teatriõhtut on etv kodulehele riputatud ja kindlasti neid järjekorras ka vaatama asun, veendusin siiski veelkord, et teatri koht on laval, mitte ekraanil. Võib-olla on siin küsimus näitlejate lavavõlus, mis ei pruugi ühtida kaameravõluga (on muidugi näitlejaid, kes valdavad täielikult mõlemaid), võib-olla asjaolus, et telele tehtud lavastustes tuleks kasutada teatri lavastusest erinevat spetsiifikat, võib-olla takistab ekraanilt teatri nautimist minu liigne nõudlikkus näitleja siin-ja-praegu kohalolu ja rolli loomise suhtes. Ekraani vahendusel läheks nagu mingi osa etenduse ainulaadsusest, ainult-täna-ja-praegu- kvaliteedist kaduma, kordumatuse mõõde jääb puudu.

Aga nüüd siis “Suvekooli” juurde.

Tegu on Vahingu esimese näidendiga, mida ühtlasi peetakse kõige õnnestunumaks, kunstiliselt läbitöötatumaks ja küpsemaks. Rakvere teatri “Suvekooli” lavastusest sai M. Undi viimane töö.

Esimese hooga tundub, et olen asunud vaatama kummastavat parafraasi või paroodiat Vargamäe saagale: noorte ja vanade konflikt, ennastunustav maa kaevamine, teede rajamise plaanimine. Loo edenedes lisandub peategelase Poja karakterile hamletlikumaid jooni (olla või mitte olla? versus osta lamp või mitte osta?). Kriitika ongi tembeldanud “Suvekooli” Saaremäe “Hamletiks”. Peategelases keeb tegutsemis, vana lõhkumis kirg (vanade kommete, vana teleri), mis vaheldub jõuetusega tegeleda millegi (isiksust) edasiviivaga, nt keelte õppimisega. Peategelase enda meelest progressiivne tiigi kaevamine omandab konservatiivses külaühiskonnas pigem donquijoteliku veskitega võitlemise ilme. Suurtest ja nõukogudelikult kõlavatest (aga tühjadest) sõnadest kaugemale teeehituse puhul ei jõutagi. Vahing pole salanudki oma teoste eluga seotust ning on oma mässu “Suvekooli” kirjutamise ajal nimetanud küpseks mässuks (autor oli kirjutades 35, Saaremäe mängides 34). Mässu on kõvasti, võimendab ja ilmestab seda veelgi kasutatud punkmuusika. Iseasi, kas ja kuhu mäss antud loos viib. Paremat näitlejat jõudu ja jõulisust, kirglikkust ja energiat nõudvasse rolli kui Saaremäe aga ilmselt ei olegi.

Kõrvaltegelastest moodustavad tugeva paari Ema (Maarika Vaarik) ja Isa (Tõnu Tepandi). Nende hirm uue ees, samas jõulisus oma elulaadi kaitsel kuni pojale vastu hakkamiseni, on ilmekalt esitatud. Kui varasemates lavastustes on partnerlust rõhutatud Poja ja tädi Elviira vahel, siis vaimust vaese Elviira (Kais Adlas) roll jääb 2004. aasta lavastuses pisut tagaplaanile. Seeeest on liigutavalt ja tundlikult välja mängitud Poja ja Naise (Piret Raugas) suhted. Nõustun arvustajatega, et Naise armastuses on midagi kaastundlikku ja emalikku, mida Poeg ka ise kohati tajub ning millistel hetkedel muutub oma haavatavuses vaatajale lähedasemaks.

“Suvekool” on nüüd nähtud. On nähtud M. Undi lavastus ja roll, mida peetakse Saaremäe, kui Undiga tihedasti töötanud näitleja rollinimistus, oluliseks.  On tutvutud Vahingu(niivõrd-kuivõrd) ilukirjandusliku tekstiga – seni olen lugenud tema “Noort Unti” ja päevaraamatuid, mis on haaranud just oma ajastu ja eluolu kajastamise-peegeldamisega. Ilukirjanduses on Vahingu tekst minu jaoks liiga napp ja lakooniline. Lavastaja taotlused jäävad minu jaoks kohati hoomamatuks, aga tunnistan, et Saaremäe teeb jõulise rolli.

Published in: on 30. aug. 2009 at 12:01  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/08/30/skisofreeniline-hamlet-vargamael/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: