1930ndad kahes erinevas kastmes

Easy Virtue (“Kerglased kombed”) ja Public Enemies (“Populaarsed vaenlased”)

Easy Virtue räägib sellest, mis juhtub, kui kaunis, intelligentne ja iseseisev ameeriklanna saabub oma vastse abikaasaga tolle vanematekoju Inglismaa maahäärberis, kui põrkuvad mitte ainult väärtused ja käitumistavad, vaid terved maailmad ja kuidas lõpuks üks tango võib muuta elusid…

Pildiliselt väga ilus ja suurepärase montaažiga film. Britilikult teravmeelset teksti lendab (vaid paar üksikut nalja on Hollywoodlikult labasemat sorti), lugu areneb ja kulgeb fokstroti ja quickstepi hoo ja tempokusega. Meedias ilmunud arvustuses kommenteeriti soundtracki valikut – kõlavat liiga moodsalt. Autentesm olnuks kindlasti kasutada näiteks Brian Ferry “As time Goes By” laadis töötlusi, aga minu meelest on leitud meeldiv kesktee ragisevate šellakplaatide helide ja Max Raabe laadi vahel. Pala “Let’s Misbehave” kutsub mind igatahes palju tungivamalt jalga keerutama kui mistahes poplugu.

Hoolimata kergest laadist pakkus film siiski mõtlemisainet – nimelt traditsioonide ja neisse klammerdumise osas. Ühest küljest on traditsioonid ja minevikupärandi mäletamine , mis teevad meist need, kas me oleme. Teisalt – kas ja kuivõrd on õigustatud traditsioonidest kinni hoidmine isikliku õnne hinnaga? Kus jookseb piir, millal tavad toetavad inimest ja millal need teda piirama hakkavad?

Võrratu näitlejateansambel ja rollide ampluaa, kus ülemteener on sama oluline ja karakteerne kuju kui peategelased pluss briti häärberi atmosfäär pluss võrrrrratu muusika – ei ole vist vaja rohkem selgitada, miks sellesse filmi ära armusin 🙂

Public Enemies näitab 30ndaid hoopis teistes, oluliselt hallimates värvides. Jhonny Depp kehastab elegantset robinhoodlikku pangaröövlit John Dillingeri, kes, perfektselt istuv ülikond seljas, põgeneb vanglatest, röövib panku, hakkab vastu kartellileppele ja üritab selle kõige keskel täita elu pealisülesannet – hoolitseda oma armastatu eest.

Isiklikult oleksin eelistanud rohkem tempot ja vähem draamat, aga mõne väga tundliku stseeni ja Diana Kralli laulude  nimel olen valmis tempo venivuse andestama.

Tegu on teineteist hästi täiendavate filmidega: mõisahäärberid ja Chicago tänavad, suitsused lokaalid ja aakrite kaupa karjamaad, jaht ja gängsterite tulevahetus, võrratud kleidid ja veel võrratumalt istuvad ülikonnad ja suurepärane muusika igal sammul.

Helgema meeleolu saamiseks tasub alustada Deppi omast ja jätta Easy Virtue glamuurseks šampanjana kihisevaks magustoiduks.

Published in: on 24. aug. 2009 at 22:59  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/08/24/1930ndad-kahes-erinevas-kastmes/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: