“Tarkus”

Et mul puudub ettevalmistus analüüsida Mägi loodud helimaailma, siis pööran tähelepanu sellele, mida minu haridus võimaldab kommenteerida – tekstilisele küljele ja üldisele kooskõlale.

Ma väga austan ja hindan Tõnis Mäge heliloojana ja laulutekstide autorina. Kirjandusala juhatajana (antud kontekstis siis tekstide valijana) jäävad tema eesmärgid veidi hägusaks.

Etenduse?/Kontserdi? esimese veerandi jooksul ma suutsin praktiliselt visualiseerida suurt hõljuvat küsimärki publiku peade kohal. Muusikaliselt on kõik kui mitte selge, siis põhjendatav ja seostatav – me saame aru, miks kõlavapildid meenutavad meile saame ja Siberit, Kariibi merd ja kirikuid. Viited ja seosed meie tsivilisatsiooni juurtele on mõistetavad. Kohatised kaldumised klubi ja kiirteede muusika ja müra maile. Ja see kõik on võrratult komponeeritud.

Küsimusi tekitab tekstide valik. Koguja raamatust valitud tekstilõigud on liiga mõttetihedada, et neid suudaks haarata viljakuivatis valitsevates tingimustes, kus lisaks tekstile võtavad meeled vastu muusikat ja Üksküla juba iseenesest kuulamist väärivat häält ja intonatsiooni. Seda infot kokku on liiga palju, see liigub liiga kiiresti, et inimene suudaks keskenduda ja enese jaoks teksti mõtestada. Nii jääbki etenduse esimesest osast meelde küll jõuline muusikaline lahendus, aga tekstide poolel valitseb virrvarr vabamehest kuningast ja maa igipüsivusest. Mõtlesin, et äkki mina oma aastatega maamunal ei ole piisavalt kogenud Mägi sõnumit tuvastama ja vastu võtma, aga vestlus palju kogenumate intelligentsete inimestega andis kinnitust, et esimene pool oli raske, väsitav ja raskesti hoomatav ka teistele.

Tõeline ühtsus teksti ja muusika vahel saabub “Sim Sala Bim’iga” – olematsus keeles lauluga, kus järsku meloodia ja häälikud saavutavad ehmatavalt kauni koosluse ja kokkukõla. (Publikust käis sel hetkel kahin läbi, keegi isegi küsis, et mis keeles see on. Olematut keelt on Mägi kasutanud juba ammu oma plaadil “Sirius”.) Ja siit edasi kuni lõpuni iseloomustab kontserti selgus, helgus ja kõiksuse harmoonia tajumine. Kõlab Mägi enda tekstile valminud “Ta joonistas naeru”, mis võtab inimeseks olemise ja kõiksuse inimese sees ja ümber kokku paremini kui mistahes Piiblitekst.

“Joonistan rõõmu

ja joonistan valu,

joonistan kurbust, lootust ka.

Ei ma siis rohkem midagi palu.

Maailm on ilus ja lõpmata” (T. Mägi)

Sellele ei ole midagi vastu panna ega lisada.