Augustikuu teemaja

On vägagi võimalik, et John Patricku dramatiseeringu lavastus amatöörnäitlejatega Lõuna-Eesti küngaste vahel oli selle suve kõige mõnusam ja meeldejäävam teatrikülastus.

Kui pileteid ostes tundus, et lisaks meile tuleb augusti esimesel pühapäeval seda etendust vaatama veel 27 inimest (vähemasti piletilevi näitas just nii palju müüdud kohti), siis etenduse alguseks oli istmestik tihedalt rahvast täis. Ja tegu ei ole kohaga, kust inimesed niisama juhtumisi mööda lähevad ja otsustavad etendusele tulla – tegu on üsna issandast hüljatud paigaga vana postimaantee ääres ligi 250 km Tallinnast, praeguse Maanteemuuseumi õuel, nii et mitte just koht, kuhu juhtumisi sisse astuda.

Ja seda toredam on, et rahvas selle etenduse leidis, sest tegijad väärisid igati publikumenu. Absoluutselt iga viimane kui näitleja laval sai oma osaga kenasti hakkama ja teenis auga välja oma osa aplausist. Tegi rõõmu, et mitteprofessionaalsete näitlejate ülesastumine võeti sama hästi ja südamlikult vastu kui etenduse kande- ja tõmbenumber Matvere, kelle rollile etendus ju tegelikult üles ehitatud oli. Loomulikult oli see mäng täispangale, sest Matvere nimi ja (valdavalt) läbi mõeldud rollisooritused ei saagi olla muud kui publikumagnetid. Sakini roll võimaldab süümepiinadeta Mängida, isegi natuke lollitada ning teha seda säravate silmade ja lustiga. Selle peale, et Matvere nii üht kui teist mõnusa muigega ka teeb, võib kindel olla. Kõrvalosatäitjate koorist tõusid enam esile Oleg Želudkov ja Erlend Kollom ühest küljest seetõttu, et neil oli mõnevõrra suurem ja sõnalisem osa kui teistel, aga ka oma hoiaku ja kohalolekuga oma rollis.

Tekst on uskumatult rikas lustliku dialoogi ja humoorikate fraaside poolest, mida etendust näinud sõpradega oma kõnepruuki üle võtta 😛 , olukorra ega sõnakoomika ei muutu kordagi labaseks. Mõnus tekst, lahe ja pööranguid pakkuv lugu, särav peaosatäitja ja kompetentne kõrvalosaliste seltskond – mida veel ühelt suvetükilt tahta:)

Kui tee peaks teid Lõuna-Eestisse viima, siis võtke öömaja otsinguil suund Pikajärvele, kust leiate Cantervilla lossi. Koht on imeilus. Ja loss on… kõike ja rohkem:) Absoluutselt kõik, mida te iganes olete kuulnud mõisatest, sisekujundusest, eklektikast ja üleküllusest – see kõik on seal olemas omal sümpaatsel kujul. Kunstiajaloolasena peaksin interjööride kohta ilmselt nina kirtsutama või õudusest minestama, aga tegelikult mulle väga meeldis, et kõrvuti olid lilleline ja ruuduline tekstiil, jõulised värvid ja voldid, lüster ja lühtrid ja mis kõik veel. Ja ehkki meile selle kohtumise au osaks ei langenud lubatakse villas ka kummitust olevat.

Published in: on 13. aug. 2009 at 18:03  Lisa kommentaar  

Lahja lugu kõvast käsust

Kuidas kirjutada etendusest, mille parim osa on kavaleht ja seda mitte kujunduse vaid sisukuse(!)  seisukohast?

“Käsu Hansu ajalootund” ei küündinud ligilähedalegi kunstniku/eluloolavastustele, mida Viinistu lavadel nägema olen harjunud, mis on alati võlunud näitlejaansambi ja hästi läbi töötatud, särava ja intelligentse tekstiga. Isegi suvelavastuse kohta oli selle-aastases lavastuses üllatavalt vähe sisu. Räägitakse eestlaste napist haridusest, õnnelik/õnnetust asetusest suurriikide vahel jms, aga seda kõike tehakse kulunult-käiatult, ilma kristalliseerunud meeldejäävate tõeteradeta, ilma kuigivõrd käsitletud teemadesse süvenemata (või kui, siis väga pealiskaudselt). Tekst ei kanna. Jah, nalja saab, tekstiliselt kõige säravamad killud visataksegi õhku koomilistes stseenides. Rõõmuga võib aga tõdeda, et paar näitlejat on suutnud selle lahja loo juures mõned korralikud rollilahendused leida.

Esiteks muidugi Ain Lutsepp, kelle kanda Karl XI ja nimetu Kalamehe rollid ja kes nii ühes kui teises annab oma olulise panuse, et etendust päästa. Kui Lutsepp ei oleks nii loomulik ja muhe oma rollides, mõjuks ülejäänud trupp üsna veretu ja kaootilisena. Mitte et näitleja teeks siin midagi väga erilist, aga tema mõnus ja kodune kohalolu laval loob hea meeleolu ja seob etenduse tervikuks.

Väga meeldiva üllatuse pakkus Janek Joost Forseiuse rollis. Parajalt tembitud segu intellektuaalsusest ja kirest teadmisi jagada, usust paremasse tulevikku ja inimestesse. Ja kui meeldiv hääletämber!

Hästi mõjus koomilistes stseenides ja kooslus Tiit Sukk-Mart Toome. Mõlema näitleja rollisleppi kuulub arvukalt koomilise tooniga osatäitmisi ja nende koomikataju paistab päris hästi kokku sobivat. Ühtlasi oli nende osatäitmisest näha ehedat mängulusti:)

Lustlik, mänguline ja mitte kuigi tõsiseltvõetav oli lavastuse kujundus: vanadest vene multikatest tuttava lõikega kostüümid, suur liivakast, milles kogu tegevus toimub. Need detailid nagu rõhutaksid mängulist aspekti, ärge-võtke-seda-kõike-nii-tõsiselt suhtumist ja lavastaja ja kunstniku poolt. Kahjuks muutub kõik kokku lihtsalt mõttetult jantlikuks. Ja kuigi ma saan aru, mis olid lavastaja eesmärgid korduste kasutamisel – minu jaoks need ei toiminud, pigem jäi mulje, nagu korrataks ebaõnnestunud stseeni uuesti, seda enam, et midagi raputavat ja vapustavat iga järgmise kordusega lavastusele ei lisandunud.

Kokkuvõttes oli tegu etendusega, mis täidab õhtu, aga ei paku midagi olulist hingele ega mõttele ei etenduse ajal ega tagantjärele. Nii et kui ei olnud midagi võrdväärset “Põrju wärgi” ja  “Külmetava kunstniku” kõrvale panna, siis ehk oleks olnud parem jätta see suvi vahele selle asemel, et Käsu korras etendus püsti panna.

Published in: on 13. aug. 2009 at 14:11  Lisa kommentaar