võtan kokku, annan aru

Töö iseloomust tingitult kipub juhtuma nii, et kui töö pingelisus kasvab ja tööpäevad pikenevad, siis ei suuda miski vägi mind enam vabast ajast arvuti taha sundida, ükskõik kui väga ma tahaksingi oma teatri ja muid kultuurimuljeid jagada. Nii ongi jäänud kommenteerimata mitmeid etendusi, kontserte ja näitusi. Mingigi ülevaate säilitamiseks võtan siinkohal kokku esimesed 6 kuud:

Jaanuar:

“Pähklipureja” (Rahvusooper Estonia)

“Vabamõtleja” (Vanemuise teater)

“Adamson Eric ad astra” (UusVana Teater)

“Linnapea” (Viljandi Ugala)

“Cyrano de Bergerac” (Rahvusooper Estonia)

“Pähklipureja” puhul on mul ammugi segamini läinud loendamine, et mitmendat korda seda tükki nüüd ikkagi vaadatud sai. Vga mitmendat, mõni ütleks, et liigagi mitmendat. Aga see muusika meeldib mulle endiselt ja muinaslugu ise samuti ja ilmselt jään seda balletti regulaarselt vaatama veel aastateks.

Jaanuarikuistest etendustest tõuseb minu jaoks esile Vahur-Paul Põldma etendus kunstnik Adamson-Ericu elust kunstniku muuseumis maalide keskel. Nägin etendust küll vahetult pärast väljatulemist ja ehkki etendusel oli veel natuke toores mekk man’, oli olemas Vahur-Paulile omast süüvimist ja meditatiivsust, meeleolunüansside tabamist. Rahulikus rütmis liikuv etendus, milles oli ära kasutatud eluloo nüansse, mida mina kunstiajaloolasena kohe peast esile tuua ei oskaks. Nii et oli avastamisrõõmugi muidu üsna hästi tuntud kunstniku kohta.

Veebruar:

“Rigoletto” (Rahvusooper Estonia)

“Cyrano de Bergerac” (Rakvere teater)

“Kolm õde” (Viljandi Ugala)

“Maskiball” (Rahvusooper Estonia)

“Ingel, ingel vii mind taeva…” (VAT Teater)

Veebruarist jäävad meelde 2 väga tugevat etendust: Rakvere Cyrano ja VAT Teatri “Ingel”. Esimene peaaegu kogu Rakvere truppi haarav, teine 2 näitlejale üles ehitatud kammerlik lavastus – ja ometi mõjusid mõlemad emotsionaalselt väga tugevasti.

Märts:

“Revident” (Pärnu Endla)

“Cyrano de Bergerac” (rakvere Teater)

“Teener” (VAT Teater)

“Hecuba pärast” (Tallinna Linnateater)

“Nõks” (Tallinna Linnateater)

Hecuba pärast tehakse asju teatris…ja elus. Etendus, mis annab veelgi jõulisema laengu kui Impro3 ja saab ilmselt vähemalt sama suureks hitiks. Eluterve iroonia, mis kõige pealt naerutab pisarateni ja siis võtab pikaks ajaks mõtisklema.

Aprill:

“Arturi laulud ja aastad” (Viljandi Ugala)

“Vana tango” (Tallinna Linnateater)

“12 tooli” (Rakvere teater)

“Boulgakoff” (Eesti Draamateater)

Luulekava “Arbujad” (eesti Draamateater)

“Meister ja Margarita” on aastaid kuulunud minu lemmikute hulka. Maagiliselt realistlik ja realistlikult maagiline etendus Draamateatri lavalaudadel peegeldab romaani meeleolusid, aga samavõrra ka stalinistliku perioodi eluolu ja kirjanikuks olemise talumatut raskust/kergust. Lummav!

Mai:

“Poks” (Viljandi Ugala)

“Täismäng” (Rakvere teater)

“Vombat” (Eesti Draamateater)

“Kaunimad hetked Su elus” (Vanemuise Teater)

Praegu vaatan, et maikuu läks kuidagi meelelahutuseks kätte. “Täismäng” ja “Vombat” naerutasid mõlemad (esimene suisa pisarateni), “Kaunimad aastad…” oli lihtsalt kerge meeleolukas viis hea muusikaga pühapäeva veeta.

Juuni:

“Vennad Lõvisüdamed” (Rakvere teater)

“Wargamäe Wabariik” (Tallinna Linnateater)

Võib-olla üllatav ja võib-olla mitte, aga parema mälestuse ja tugevamad emotsioonid kutsus esile hoopis lastele/noortele suunatud Lõvisüdamete lugu, seda just täna noortele siiratele näitlejatele ja mängulustile. Mitte et viimane Wargamäe tendusest puudunud oleks, aga mis parata – nõrgast Tammsaare romaanist ei saa tugevat Linnateatri lavastust. Õigusega tõusis esile Mari elusaatuse ja süütunde koorem, samuti vana Andres oma pühas vihas jumala õiguse ja õigluse aadressil. Kõik teised tegelasliinid jäid üsna skitseerituiks.

Suvelavastuste asemel kaen juba teatrite kodulehtedelt sügisesi mängukavasid ja ostan septembikuiste etenduste pileteid 🙂

Published in: on 14. juuli 2009 at 13:10  Lisa kommentaar