sokkides chippendale

Olen suhtunud teatava skeptilisusega etendustesse, mida mängitakse 5 ja 6 aastat ja sellesse, kuidas räägitakse, et etendus on pärast seda aega veel elav ja pole ennast ammendanud. Andke andeks, aga üldiselt ei usu. Muidugi on erandeid – “Isad ja pojad”, mida mängiti kaua, mida ise käisin vaatamas vähemalt 5 korda ja oleksin veelgi vaadanud. Õnneks on erandeid. “Täismängu” võib vist selliseks õnnelikuks erandiks lugeda (esietendus jaanuaris 2003), sest veel 6 aastat hiljem suudab etendus Vene draamateatri saali viisaka hulga rahvast meelitada. Annan endale aru, et intellektuaalses mõttes võrdlen siinkohal siga ja kägu, sest kui hästi ma ka ei arvaks Holdeny bestsellerist ja kui väga ka ei üritaks rõhuda sotsiaalsete probleemide tõsidusele ja päevakajalisusele (tööpuudus, hooldusõigusest ilmajäämine, lagunevad perekonnad), jääb “Full Mounty/Täismäng” siiski pelgalt meelelahutuseks. Ja nagu hea eneseiroonia ja musta huumoriga varjutatud meelelahutus, kõnetab seegi etendus mitmel tasandil.

Lugu ise ilmselt väga palju tutvustamist ei vaja: kamp töötuks jäänud mehi otsustavad, et ainus lahendus rahaprobleemidele on striptiisiprogrammiga esineda ja professionaalidele ära teha heites endalt viimsegi katte. Grand finalele eelnevalt avatakse meeste elusaatusi, võideldakse rahaprobleemide ja isiklike hirmudega, et jõuda happy endi, tagasivõidetud abikaasade ja juubeldavate naistehulkadeni.

Võib-olla väljendusin alguses valesti, kui rõhusin “Täismängu” igipüsivale värskusele. Pigem toimib selle etenduse puhul sama tunne, mis dvd-lt armastatud, aga kaua nägemata filmi vaadates: lugu on tuttav, mõned detailid meelest läinud ja üllatavad, äratundmisrõõm teeb seest soojaks ja naljad tunduvad kodused ja omaks saanud. Lugu ja kvaliteet tuntud headuses. Samasugune hea meelelahutus oli ka “Täismäng” – ei midagi raputavalt uut, samas pisarateni naerutav ja mõnusa hooga esitatud (hoog läks lõpuks nii suureks, et koreograafia kippus kannatama).

Naljasoolikas oli kõigil osatäitjatel olemas ja kenasti töökorras. Erilised kiidusõnad Ines Arule, kes piinlikust külvava eaka emana ei pea laval isegi midagi ütlema, piisab sellest, et ta laval on ja juba on naljakas. Meestest teenib isikliku sümpaatia välja Toomas Suuman, kelle sõnad vanemate meeste ja noorte naiste kohta tulevad vaikses meeleheites kusagilt sügavalt ja lõikavad tasaseks jäänud saali.

Kuidagi ei õnnestu etendusest rääkida mainimata ära Saaremäed. Naisena ütlen, et sellest mehest ei anna nagu mööda vaadata. Kogenud teatrikülalisena ütlen, et seekord häiris pisut tema intensiivsus ja mõningane lohakus, kiskus sooloks ja kippus teisi tegelaskujusid varjutama (minu meelest seekord õigustamatult). Sellest tulenevalt näisid loomulikumad ja õnnestunumad mõnedki pildid, kus Saaremäed üldse ei olnud (endalegi uskumatu, et midagi sellist ütlen :)).

Ei saa jätta ka mainimata, et sellise etenduse puhul on esireas istumisel omad plussid 😉

Published in: on 11. mai 2009 at 23:09  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/05/11/sokkides-chippendale/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: