Arbujate aegu ja hiljem…

…jääb püsima tunne, et seda materjali oleks saanud mõjuvamalt lavastada, et mõned lahendused, mida laudadel näeme, on jäänud poolikuks, tooreks veel.

Esiteks: ilmselt lavastuse raamina mõeldud seltskondlik õhtu on täiesti läbi töötamata: naeruturtsatused, omavahel vahetatud pilgud ja pillatud sõnad ei loo konteksti ega atmosfääri (vähemalt mitte sel määral, kui oodanud oleksin). Jääb mulje, nagu oleks neil hetkedel jäädud markeerimise tasemele ja õige tunde saamiseks peaks siit edasi minema. Kõik vahelugemised on väga informatiivsed ja omal kohal, aga paremini mõjunuks, kui need oleksid lahendatud veelgi rohkem sõpruskonna omavahelise vestlusena, tekitada dialoog, mida ilmestatakse luuletuste lugemisega. Ühtlasi aidanuks see võte intensiivsemalt edasi anda ja elusatada Arbujate ajastut.

Teiseks: häiris autorite ebavõrdne kohtlemine: miks teiste autorite loomingut esitati ilmekalt (?) lugedes, aga Talvikust tehti peaaegu kloun ja tema looming oli ainuke, mille kallale mindi lavastuslike võtetega, et seda (minu meelest otsitud) naeruväärsust rõhutada?

Kolmandaks: saaks nüüd rõhud ja tundevarjundid paika (st nii nagu mulle meeldib :P), siis võiks etendusest isegi asja saada. Tublimad olid selle poolest meesnäitlejad, eriti Teplenkov oma tundliku, samas mitte üle pakutud lähenemise ja luulenärviga. Naistel soovitaks tubli annuse emotsionaalsust tagasi tõmmata ja Sõnale rohkem eluõigust ning ruumi anda – jätaks loomulikuma mulje ja laseks luule sõnumil paremini mõjule pääseda (antud lavastuse puhul eelistan igal juhul teksti näitlejale st näitleja meisterlikkus ei väljendu mitte enda maksma panemises vaid enda öeldud sõna maksma panevuses).

Paar positiivsemat sõna kah. Kiituse teenib auga ära kunstnik Riina Degtjarenko, kelle loodud lavakujunduse kohta tuleb meelde ainult üks sõna: hõrk. Väga peen ja elegantne lahendus. Õnnestunud oli ka luulekavasse laulude liitmine, viimaseid võinuks isegi rohkem olla.

Oma muljeid kokku võttes tundub, et mõne aja pärast võiks ilmselt kordusvaatamise ette võtta lootuses, et luuletuste tunde ja tähendusrõhud on selle aja peale paika saadud. Olles suur Wabariigi, toonase kultuurielu ja eluolu huviline ja austaja ootasin sellelt lavastuselt ilmselt palju rohkem, kui see pakkuma oli mõeldud. Materjali tugevusega tuttav olles, tundes ära võtted, mida lavastuse sidumiseks kasutatud on ei saa üle tiundest, et seda kõike saanuks teha paremini, ideed rohkem südame ja hoolega läbi töötades. Potentsiaali on, loodame, et asjad loksuvad paika ja see etenduste möödudes ja realiseerub.

Published in: on 11. mai 2009 at 23:44  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/05/11/arbujate-aegu-ja-hiljem/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: