lavastus kui lummutis

Õhtul teatrist koju tulles näis mulle, et ma tean täpselt mida ja kuidas kirjutada Draamateatri etenduse “Boulgakoff” kohta (ja seda kõike, mida öelda, oli päris palju). Hommikul läbi uduhalli Kadrioru pargi tööle jalutades, Poska tänava nurgal trammi kriginat kuuldes (milline assotsiatsioon!), alleed palistavaid pargipinke kaedes ei olnud ma enam üldse nii kindel, kuidas kirjutada sellest, mis eelmisel õhtul laval toimus ja mis saalis hõljus. Sest “Boulgakoff” ei ole pelgalt etendus – see on sündmus!

Kuidas kirjeldada ja seletada tunnet, mis valdab, kui esireast Toompere jr silmadesse vaadata ja näha seal peegeldumas ängi, hirmu, kirge, hullumeelsust, geniaalsust? Tunnet, mis valdab,vaadates Palmiste ja Malmsteni tegelaskujude uskumatult õrna ja intiimset armastusstseeni (ilmselt parim armastusstseen, mida laval näinud olen), tundes maha visatud alkoholi lõhna (oli see tõesti päris vahuvein?) ja soovides samuti haarata valge veini pudeli järele, tahta koos etenduse tegelastega keerelda Pariisi ööelus (või Wolandi ballil), kadedust, mis torkab, kui Meister ja tema armastatu hingetuks tegeva hooga kristalllühtril kiiguvad? Kuidas seletada, et ma tundsin selles ruumis ajastu hõngu, Bulgakovi vaimu ja Wolandi lähedalolu – üks lummavam kui teine.

Etenduseks annab hea häälestuse väikese saali esine hämar punase sametiga ootesaal – ruum nagu glamuurne põrgu eeskoda. Mingil hetkel tuleb lavale Toompere Jr ja süütab sigareti. Aga lavastus ei alga veel. Ja tekib omamoodi tunne, et see seal laval ongi nüüd elu ja see mees tuleks, istuks tooli ja teeks suitsu ka siis, kui ühtki vaatajat poleks. See tunne jääb kestma, tunne, et seda kõike ei tehta meie (vaataja) pärast, meid õigupoolest polegi või kui oleme, siis selles (elu)loos sees tänaval mööduja, kärbse, aknal kõõluva tundmatu, spiooni, tänavatüdruku, autojuhi, kohvikukülastaja, ajastu vaimuna. Vaataja oleks ühest küljest tähtsusetu ja teisalt loosse nii haaratud ja lahustatud, et muutub juba süsteemi osaks.

Minus tekitas veidi skeptilist eelhäälestust Palmiste osatäitmine: tema kehastatud tegelased kipuvad pahatihti pisut labasteks muutuma. “Boulgakoffi” puhul on tegu õnneliku erandiga – stiili, kirge, elegantsi jätkub kuni lõpuni. Toompere jr mängib…koonportreed. Juba aastaid näeme teda erinevates, aga siiski nii sarnastes natuke hullude loojate rollides (roll, mis talle vaieldamatult sobib) ja kõiki neid rolle näikse minu jaoks läbivat peenikese punase niidina Toompere enda geniaalsuse ja hulluse piir (sest temas on see vaieldamatult olemas). Tema kunstnikurollid muutuvad üldistatuks ja kohati tundub nagu mängiks ta iseennast (natuke hullu geeniust). Või ei mängi. Lihtsalt on.

Eraldi sooviks näitlejateansamblist välja tuua Kanguri: tema mängitud Tolstoi lööb esimese hooga oma hedonistliku elegantsusega pahviks. Alles siis hakkad kuulama, mida ta räägib. Ja kogumulje on seda võimsam.

Ruumimõjust etenduse häälestusele sai juba veidi räägitud. Draamateatri väike saal sobib selle lavastuse jaoks suurepäraselt: on piisavalt sügav lavaruum, on piisavalt intiimne publikuruum. Lavakujundusest rääkides ei saa loomulikult kuidagi mööda hiigelsuurest kristalllühtrist, mis suudab endas kanda ja kehastada korraga Vana Maailma hedonismi, uue režiimi pompoossust, olla korraga särav, hubane ja muinasjutuline.

Las see viimane jääda kokkuvõtteks kogu etendusele, sest hoolimata sellest, et teemadeks on reaalse kirjaniku elu reaalselt eksisteerinud poliitilises režiimis, ei ole kunstitõde siiski elutõde ja “Boulgakoffist” jääb meelde loo võlu ja lumm. Just nagu Bulgakovi maagiliselt realistlikest raamatutest.

Published in: on 24. apr. 2009 at 09:20  Lisa kommentaar