ärge olge lepatriinu!

Rakvere teatri “12 tooli” on hoo ja mängulustiga esitatud etendus. Kahju ainult, et nõukogude absurdiklassikasse kuuluva teose lavaversioon Tallinna publikut nii vähesel määral võluda on suutnud.

Veendun taaskord, kui oluline on ruum etenduse jaoks. Nii lavaline ruum kui publikuruum. Ja kui palju õige koha valik juurde võib anda ning vale valik samas häirida. Publikuarvu poolest võinuks esmaspäevaõhtuse “12 tooli” etenduse maha pidada ka Draamateatri väikeses saalis või mõnel muul väiksemal pinnal. Kuidagi nukralt mõjub, kui suurest saalist on täitunud vaid pool (sõna otseses mõttes – saali keskelt jookseb piir ja tagapool pole ühtki välja müüdud kohta). Küllalt väikeses koosseisus esitatav etendus mõjunuks sama hästi ka intiimsemas ruumis. Eluline absurdsus pääsenuks väiksemas ruumis paremini mõjule ja haaranuks publikut rohkem endasse. Samas võis pooltühjas (pooltäis) saalis ikoonilist teost vaadates end mingil moel natuke elitaarseks pidada  stiilis “vaadake kui vähesed oskavad seda hinnata ja mina olen üks neist”. Aga ikkagi sooviks, et näitlejad saaksid mängida täis saalidele.

Lugu ise keerleb inglise stiilis tooli sisse peidetud ehete ümber ja selle ümber, mida kõike võib ette võtta ja korda saata, et seda varandust kätte saada. Vürtsiks, värviks ja taustsüsteemi loomiseks palju humoorikaid seiku ja karaktereid nõukogude elu argipäevast. Kõige selle keskel energiline põlevate silmadega Ostap Bender (Margus Grosnõi). Väga huvitav oli teda jälgida selles rollis, võrdluseks “Cyrano de Bergeraci” Christian. Mitte et viimatimainitu halb oleks olnud, aga Benderi rollis tundus Grosnõi vabam ja julgem, silmad särasid, energiat jäi ülegi. Sobitus osasse väga hästi.

Kogu näiteseltskond väärib kiidusõnu lavalise liikumise eest, mis pole kaugeltki lihtsalt seatud – tõsteid ja akrobaatikat on rohkelt ja seda kõike esitatakse enestmõistetavuse ja sujuvusega.

Etenduse jooksul tekkis küsimus, miks on saalis näha nii vähe (kooli)noori, kui etendus ometi sobiks suurepärasks täienduseks keskkooli kirjandustunni programmile. Omast kooliajast mäletan, et sellisest kultusliku kuulsusega teosest nagu “12 tooli” sai räägitud klassivennaga vahetunnis, mitte tunnis õppeprogrammi raames. Ometi on just see teos, millest on valminud mitu filmi (neist üks USA-s) ja millest kõneldaks kui ühe ajastu ja teatud kirjandussuuna kvintessentsist. Miks mitte seda kõike siis laval näha?

Published in: on 14. apr. 2009 at 14:30  Lisa kommentaar