laadalaulik? või midagi veel?

Laupäevaõhtune Ugala ei erine kuigivõrd teistest teatrisaalidest mistahes muul ajal. Jah, saal on täis. Aga seda on teatrisaalid enamasti. Ka praegusel ajal. Jah, on paar kõrgematesse kultuuriringidesse kuuluvat persooni. Siiski on valdav tavapublik ja peaaegu miski peale suure lillelaua fuajees ei viita sellele, et kohe algaks esietendus. Muidugi on see provintsilinna teater ja muidugi ei ole tegu Shakespeare’ga, aga ootasin siiski rohkem esikaga kaasnevat põnevust-ärevust, natuke rohkem pidulikkust.

“Arturi laulud ja aastad” ei ole epohhiloov šedööver. Et etendusse on haaratud kogu Arturi teadlik elu, siis paratamatult on kogu seda elu üsna pealiskaudselt ja fragmentaarselt kajastatud (ehkki kõik laval olev on kindlasti faktitäpne). Arvukad kõrvalrollid peaksid laval looma ja edasi andma Rinne maailma, erinevaid ajastuid ning esile tooma säravamaid persoone laulja kaaslaste seast. Kahjuks jäävad need rollid liiga nappideks ja nii pole olulist vahet, kas näitleja peaosalise kõrval kehastab Sällikut või Eskolat või kedagi teist: personaalsused ei avane, isiklikud ja ajaloolisedki konfliktid jäävad liiga markeeritiuks. Kõige ilmekamalt märgivad erinevate aegade vahetumist kord saksa keelt kõnelevad, kord venet purssivad prouakesed. Kõige selgemini eristub etenduses vangilaagri periood, sellele eelnev wabariigi aeg (mis ju rikas glamuurist ja intriigidest) ja järgnenud nõukogude periood on täis sebimist, aga ikkagi laialivalguvalt esitatud.

Peaosalised saavad oma rollidega kenasti hakkama (ka laulmisega). Nagu Aarma sõnastanud on: laval ei mängita Artur Rinnet vaid tema elu. Seega patja pintsaku alla ei topita ja läbi nina ei räägita. Mittekokkulangevus Rinne välimuse ja tämbriga on ehk samuti põhjusteks, mis distantseerivad peategelasi ajastust ja kaaslastest ja võimendavad üldistavat muljet. Kohati on üldistus sedavõrd tugev, et Rinne elust ja karakterist ei jää suurt midagi järele ja see elu, mida laval lahti rullumas näeme võiks kuuluda kellele iganes. Seega ei saa “Arturi” etendust paigutada samasse ritta eesti kunstnikest ja kirjanikest varem lavastatud lugudega – personalsust ja isikupära on vähem.

Kogu selles natuke lahjas leemes särab Aarma esitus: meisterlik nii näitlemises kui laulmises. Esimese vaatuse lõpulaul viib Rinne juurest hoopis eemale, nimelt mõttele, et Aarma sobiks suurepäraselt laulma Võssotski laule – tämber ja dramaatilisus on selleks nagu loodud.

Kestev aplaus ja seisev publik etenduse lõpul kinnitavad, et isegi kui see pole säravaim lavastus, mis viimasel ajal Ugala laudadel mängitud, isegi kui see on noorematele võõras ja vanematele pisut liiga üldine, on rahvas siiski Rinne elu ja laulud taas omaks võtnud ja küllap täitub saal ka järgmistel etendustel.

Published in: on 6. apr. 2009 at 11:50  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/04/06/laadalaulik-voi-midagi-veel/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: