kandvad kõrvalosad

“Cyrano de Bergerac” 31. jaanuar 2009 Rahvusooper Estonia.

Nii nagu ma ei suuda täielikult nautida ooperite kontsertettekandeid, ei vaimusta mind kuigivõrd minimalistlik lavakujundus ooperites ja operettides. Sellest tingitult algab Cyrano etendus väikese skeptitsismipuhanguga: laval markeerib Pariisi (linna, milles etenduse tegevus teadupärast toimub) vaid üks õrn valge teravkaarne aknaava. Hillitsetuks ja tagasihoidlikuks jääb lavakujundus edaspidigi, kostüümid on mitte küll ajalooliselt tõetruud, aga ooperlikult rikkalikud. Õnnestunud leid on Estonia teatrisaali looži kasutamine rõdustseeniks (äraspidine assotsiatsioon “Romeo ja Juliaga”).

Eino Tambergi 1975. aastal loodud ooper mõjub väga klassikalisena nii ülesehituse kui meloodiate poolest. Igale peaosalisele on antud aaria, leidub kauneid duette ja lauljatele antakse võimalus eksponeerida oma näitleja- ja laulutehnilisi võimeid.

Viimasel ajal nähtud Estonia ooperid veenavad üha rohkem, et ooper ja psühholoogiline realism ei kuulu küll kokku, aga ka ooperilauljate/näitlejate puhul saab rääkida mitte markeerimisest ja stampi langemisest, vaid sisendusjõuliselt ja usutavalt sooritatud rollidest. Näitlemise poolega said meeldivalt hakkama kõik peaosatäitjad. Hääle tegemisega enam nii hästi ei läinud: Roxane’ist (A. Mikk) säravamalt laulis tema toatüdrukut kehastanud Helen Lokuta ja Cyrano aaraid, mis pidanuks kananaha ihule tooma (nii oma sõnade kui esitusega) jäid selle ülesande täitmiseks liig nõrkadeks. Antud muljet võimendab ilmselt ka asjaolu, et krahv de Guiche’i osas laulis Jassi Zahharov, kelle kõrval kahjuks kahvatavad paremadki peaosalised. Eriti selgelt ilmnes kvalitatiivne vahe Cyrano ja de Guiche’i lahingueelses duetis.

Kiidusõnad on igati ära teeninud Rahvusooperi koor, kelle esitus mõjub energiliselt ja värskelt (kadettide laul de Guiche’i inspektsiooni ajal).

***

1. veebruar. Estoni teatrisaal. Ooper “Rigoletto”.

Verdi=ooperiklassika (ehkki neid klassikuid on muidugi rohkem kui 1). 

Ooperisüžeedest: ooper oli/ on meelelahutus, ajalooliselt veelgi rohkem kui praegu, mil seda kohati kultuuri tõsiste ja rangemate ilmingute alla liigitatakse. Aga millised õudsed, traagilised ja sünged lood need on, millele oopereid kirjutatud on!!! Rigoletto pole siinjuures erand.

Hiilgava rolli nii näitlejameisterlikkuselt kui häälelises mõttes teeb Irina Dubrovskaja Gilda osas. Mulle üldiselt ei meeldi koloratuur, aga sedavõrd puhtalt esitatuna on see väga mõjuv ja imetlust äratav. Mees peaosadest ei ole päriselt rahul ei Rigoletto ega hertsogiga: liiga sageli oli tunne, et häälel jääb kandvusest puudu ja lauldakse puhtalt tahtejõu pealt. Taaskord tahaks esile tõsta kõrvalosi esitanud P. Volmerit ja A. Pillakut, kelle palgamõrtsuka ja tema õe rollid olid väga veenvad ja laulutehniliselt nauditavad.

Teatav teatraalsus ja üledramatiseerimine käib ooperi juurde, samuti laulupaladest tingitud viivitused tegevuses. Aga kui neid ütleb armastajale, et too peab kiirustama ja kohe lahkuma ja siis 10 minutit koos edasi lauldakse, mõjub see kõik kokku 21. sajandi kiire tempo ja filmiliku kujutamisega harjunud inimestele ikka veidi võõristavalt.

Published in: on 24. veebr. 2009 at 13:01  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/02/24/kandvad-korvalosad/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: