rock’n’roll, mis läheb hinge

“Cyrano de Bergerac” on näidend, mida eestis on lavastatud stabiilselt umbes 20-aastaste intervallidega. Peaosas on hiilanud nii Ants Lauter (esimese eesti Bergeracina aastal 1927), Kaarel Karm kui Tarmo Ruut. 1968. astal kehastas Bergeraci Ants Eskola (ja isegi nägemata seda etendust või salvestust  julgen arvata, et paremat Bergeraci eesti teatris pole nähtud), 1986. aastal Roman Baskin. Nüüd siis Üllar Saaremäe. Liigub jutt, et Komissarov tõi selle tüki lavale just Saaremäe pärast ja kui viimane mängima poleks nõustunud, siis etendust praegu lavalaudadel ei oleks.

Aga õnneks on.

Pilgete, sõnamängude, kalambuuride ja vaimukusküllane tekst tuuakse vaatajani erakordse hooga: ei jõua üht stiililt ja vaimult säravat fraasi veel lõpuni seedida, kui juba pommitatakse järgmiste mitte vähem säravatega. Kohati on tempo suisa nii hoogne, et värsivormis teksti stiil ja võlu lähevad kuulamispingutusest kaduma. Õige pea tempo siiski rahuneb, mäng loksub oma õigesse rütmi ja võib lahti rulluda Bergeraci traagiline ja liigutav lugu.

Osatäitjad

Väga mõjuv on T. Suuman Cyrano sõbra Le Bret rollis. Esiteks kannab näitleja hääl vapustavalt hästi ning tämber rõhutab karakterile omaseid jooni: vastutustunne, aumeel, truudus. Teiseks jääb mulje, et ehkki meile selle tegelaskuju kohta palju teavet ei anta, on näitleja jaoks kogu see teave olemas – tegelaskujul, keda ta kehastab on oma aja- ja elulugu, mälestused, minevik oma rõõmude ja pettumustega. Ja kogu see inimese (ja karakteri) lugu on Le Bret juures aimata.

Marin Mägi muidu väga hästi sooritatud Roxane’i roll lõi kõikuma vahetult enne lõppu. Viimane vaatus kloostrisse pagenud leinava Roxane’iga oli realistliku draama võtmes väga tasemel, aga just siin oleks tahtnud veidi rohkem teatraalsust, natuke sügavamat leina. Või oligi see ikka veel küllalt noor ja üsna rõõmus leskproua just selline, et vaatajale näidata, et selle leina kõrvale oleks vabal mahtunud elu ja armastus Cyrano kõrval?

Isloomust ja karakterist jäi puudu nii Neuvillette’i kui de Guiche’i kujutamises. Mitte küll otseselt halvad, ei jäänud rollisooritused ka millegi erilisega meelde.

Last, but not least…peaosas Cyrano rollis Üllar Saaremäe.

Hetkel ei meenu tõesti kedagi teist, kes AD 2009 seda rolli mängida võiks. Esimestes stseenides tundus, et midagi on valesti, Saaremäe on kuidagi võõras. Siis sain aru, et see mulje oli tingitud hääletämbrist: esimeste shoogsates võitlus- ja vaidlusstseenides ei olnud näitleja hääles kuulda talle nii omaseid sügavamaid pisut dramaatilisi noote. Need tulid hiljem, et minna siis otse hinge. Teise vaatuse lõpul kõlav karjatus “Roxanne” vääris juba üksigi kogu teatriõhtut.  Rõdustseen ja viimane külastus kloostripildis olid lummavad oma täpselt rõhutatud tekstiga ja tundevarjundeist rikka intonatsiooniga. Üks kolleeg on Saaremäed iseloomustanud sõnadega rock’n’roll – jõuline, hoogne ja intensiivne nii lõbusates kui dramaatilistes stseenides.

Ülesehitus

Üks negatiivne märkus ja üks positiivne kommentaar.

Negatiivne: teise vaatuse lõpp saabub liiga järsku. Ühel hetkel on kadettide pidusöök, siis kõlab lask ja siis on kõik. Laskude vahele kaovad täiesti Cyrano sosistatud sõnad “enam ei saa ma seda talle kunagi öelda”, sõnad, milles sisaldub kogu näidendi pinge ja edasise traagika. Kas või selle fraasi ümber võinuks hetke vaikust ja natuke õhku jätta, et sõnad täielikult mõjule pääsenuks ja vaatajal olnuks aega taibata, et siin oli kulminatsioon: kui enne oli ehk hetkeks veel võimalus teistsugusele lahendusele, siis neid sõnu lausudes otsustati 2 inimese saatus. Hetk vaikust ja stseeni traagika ja sügavus jõudnuksid paremini saali valguda.

Positiivne: kolmanda vaatuse lõpp. Peaaegu ooperlikult on siin antud lahkumiseks ja suremiseks palju aega ja see aeg õigustab end, sest laval olevad näitlejad suudavad selle välja kanda.

Pisike positiivne boonus: rakkalikud kostüümid ja lavakujundus. Loomulikult on ka nappide vahenditega võimalik hästi markeerida tegevuspaika ja tegelastele omaseid jooni, aga luksuslik ja külluslik kujundus annab ajaloolisele tükile nauditavust juurde.

Kõige suurem kiitus suurepärase teatriõhtu eest ei väljendunud aga üldse kestvas ja intensiivses aplausis, vaid taskurätikute krabinas kolmanda vaatuse ajal.

Published in: on 4. veebr. 2009 at 17:17  Lisa kommentaar