pilte ühest etendusest

“Adamson-Eric ad astra” vajab veel natuke küpsemisaega, aga arhiivimaterjalidele tugineval ülelennul Adamson-Ericu elust on potentsiaali nii kunsti(muuseumi) kui teatri rikastamiseks.

Kavalehe ja autorite enda sõnade kohaselt on kõik selles etenduses tõde: tuginetud on A-E kirjavahetusele, kunstnikku puudutavatele riiklikele dokumentidele, K. Kirme koostatud monograafiale. Lavastus ise on muidugi pigem miniatuuride kogum kui monograafia. Ja kas igal sammul ajaloolist tõde taga ajama ja arhivaalidest leitud lauseid kasutama peaks, on ka omaette küsimus. Kunsti ajalugu on kunsti ajalugu ja teater on siiski teater. Aga muidugi seda toredam, kui ka lavastuses kõrva taha pandud fakte julgelt edasi jutustada võib kartmata nende tõeväärtuse pärast.

Pisut konarlik on esialgu veel teksti esitus. Tegelaskuju jooned on selged ja karakter hästi tabatud ja edasi antud, aga tekst kipub mõnes kohas meelest minema või kiire kõne momentidel oma selgust ja täpsust kaotama. Sellised ebakohad torkaksid vähem silma, kui tegu oleks ansamblietendusega: tähelepanu hajub, järgmine tegelane võtab jutujärje üle jne. Et laval on üks näitleja oma tugevuste ja nõrkustega, langeb kogu võimalik tähelepanu ka viimastele. Mõndagi ebakohta aitaks leevendada mitte kiirendatud, vaid normaalses kõnetempos esinemine – jääksid ära mõned sõnalised koperdamised ja enese parandamised.

A-E elulugu siin ümber jutustama ei hakka, samuti mitte 20. sajandi algupoole Pariisis valitsenud meeleolusid ja õhkkonda. Esile tooks aga paar väga andekat lavastuslikku leidu, mis annavad etendusele omapärase näo.

Täring.

Etenduse ainukordsus ja ajalisus võimenduvad. Täring ütleb, kas järgmiseks lavapildiks pakutakse publikule  Berliini kooli või Pariisi Koloniid, Pariisi maailmanäitust või A-E isikunäitust. Iga etendust on natuke õnnemäng: läks nii, aga oleks võinud minna ka teisiti. Või läks nagu minema pidi? nagu eluski?

Varjud.

Pildis “Hispaania kiri eestilikkusest” näeme pigem kaht temperamenti kui kaht inimest – eestilikkust ja hispaanialikkust – arutlemas elu ja kunsti üle. Tugev valgus loob näitleja selja taha seinale inimesest pikemaid varjusid. Just nende imposantsete varjude abil tulevad kummalegi temperamendile omased hoiakud ja liigutused esile, muutuvad piirkondi ja rahvaid üldiseloomustavateks.

Mõmmi.

Väike tumepruun traksidega viigipükstes pehme mängukaru kehastamas A-E’d. Siiras ja heldimapanev. Mõjusam kui näitleja kehastamas A-E’d kirjutamas kirja oma tulevasele.

Millegi nii hingematva ja sõnatuks tegevaga nagu seda oli Novecento seekordse lavastuse puhul tegu ei ole. Aga natuke laagerdumist ja see täiendab väärikalt eesti kunstnikest kirjutatud näidendite rida. Õlivärvi, kohvi ja burgunderi lõhna on juba tunda.

Published in: on 21. jaan. 2009 at 15:50  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2009/01/21/pilte-uhest-etendusest/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: