uuel aastal uue hooga…

…teeme tutvust teatrilooga 😀

Ma pole päris kindel, oli see nüüd 8 või 9 ( 10 vist veel ei ole) kord antud lavastust näha, aga igatahes alustasin teatriaastat 2009 “Pähklipurejaga” Estonias. Ilmselt on see üks neid tükke, mis mitte kunagi igavaks ei muutu ja suudavad alati oma muinasjutulisuse ja kauni muusikaga võluda. Ja ehkki kooli ajal ei saanud mitte iga kord särasilmselt seda etendust vaatama mindud, tundub viimastel aastatel, et Härra Direktoril oli õigus: iga kord näed ja avastad midagi uut. Kui aasta tagasi kolleegidega teatrit külastades tundus, et sisse oli toodud palju koomilisi nüansse (päkapikud), siis sel korral oli koomika hillitsetum ja üldmulje muinasjutulisem. “Rooside valss” tõi oma meloodiaga peaaegu pisarad silma. Ei saa ka mainimata jätta, kuivõrd habras ja oma rolli sobiv on …

 Teisena läks kordusvaatamisele Vanemuise “Vabamõtleja”.

Esimest korda nägin etendust ilmselt 2007. aasta talvel, peaosas tookord Jan Uuspõld. Pärast Uuspõllu lahkumist Tartust mängib Diderot osas Veikko Täär ja teate… ei lähe mitte. Uuspõld sobis sellesse rolli võrratult paremini. Juba oma füüsise ja kogu poolest sobitus ta paremini rolli või vähemasti meie ettekujutusega intellektuaalist ja filosoofist, kes tõstab pabereid ja tindipotti (mitte kangi nagu Tääri puhul ilmne). Rollilahendus: kohati tundus, et Täär on õppinud Uuspõllu pealt ja hakkab mingitel hetkedel mängima Uuspõldu mängimas Diderot’d. Sarnasused tämbri liikumisest, rõhuasetustes ja emotsioonipursetes on ilmsed, aga tunne on nagu vaataks (mitte kõige tugevamat) koopiat. Kõik tundub natuke pingutatud ja pisut võlts, mitte loomulik ja vaba nagu U esituse puhul. Kiidusõnu jätkub see-eest H. Merzinile, kes on rollis palju tugevamaks ja kindlamaks muutunud. Esmavaatamiselt meenub, et tol õhtul oli tema rollisooritus pisut ebalev (eriti särava Uuspõllu kõrval), kohati jäi puudu sisseelamisest ja kohati väljusid emotsioonid kontrolli alt. Pühapäevases etenduses oli kõik paigas: parajalt veetlust ja flirti, parajalt raevu ja emotsioone. Kokkuvõttes on hea meel, et oman võrdlusmaterjali kahe peaosatäitja suhtes, aga subjektiivselt jään eelistama esimest koosseisu ja Uuspõllu Diderot kehastamist.

Aga rõõmustada tasub ikka ka, sest alates 14. jaanuarist saab seda humoorikat sädelevat komöödiat lugeda eesti keelde tõlgituna.

***

Mida sa, tüdruk,  teed, kui su vastas on sinust 40 aastat vanem kolleeg, kelle elu on järsku kuidagi pea peale pööratud? Mida sa teed või ütled, kui näed, kuidas tal pole asu siin ega seal, ei leia nagu kohta ja rahu, on liimist lahti ja endast ära? Mida sa teed või ütled, kui sa saad hirmutava selgusega aru, et järsku oled sina selles ruumis tugevam ja stabiilsem pool, kelle najale toetuda või vähemasti kõik südamelt ära rääkida? Mida sa teed? Ja mida sa ei tee?

***

Tartuga on nii, et kui pole ammu käinud, siis ei oska tahtagi ja tundub, et mis seal ikka – kui ei saa minna, siis ei saa. Aga kui korra jälle Tartus ära käia, siis läheb hammas verele ja tahaks muudkui tagasi.

Kummaline oli. Ses mõttes, et suvel sai küll päris mitu korda käidud, ööbimagi jäädud, aga siis olid sõidud alati seltskonna ja autoga. Nüüd läksin bussiga ja üksi. Viimane kord kui üksi Tallinn-Tartu maanteed mõõtsin oli päeval, kui lõputööd kaitsmas käisin. Deja vu’d ja kummalised mälupildid. Või isegi mitte mälu, aga mälestused emotsioonidest, peaaegu raugenud lained kusagilt kaugelt.

Tartu ise on korraga oma ja võõras. Oma, sest kuidas sa kustutad 3 aastat, mille jooksul sai tehtud kõik, mis selles linnas andis teha. Ja inimesed selles linnas on omad. Võõras, sest pole enam neid kohti ja kohvikuid,mis täitsid elu dekoratsioonide rolli, keskkond on muutunud. Ise olen muutunud. Soovid ja ootused on teised, teine on hind, mida olen valmis nende eest maksma. Nagu oleks kohal ja nagu ei oleks enam kunagi päriselt ja täiesti 100% kohal.

Aga kalleid näha oli igal juhul mõnus 🙂

Published in: on 13. jaan. 2009 at 15:31  Lisa kommentaar