sinna ja tagasi

Pühendatud “Ilu nimel” JM-le.

 

Ma tagasi tahan kord Rooma.

Rooma, kus algus ja lõpp.

Kõik teed viivad Rooma ja mitmed neist viivad sinna läbi Emajõe Ateena (mitmeski mõttes). Kõigest hoolimata olen senini oma esteetiliseks ja intellektuaalseks mekaks pidanud pigem Pariisi, mida tean kohati paremini, kui Tallinnat ja tartut kokku. Elu ise on näidanud, et minu teed viivad plaanidest ja soovidest sõltumata pahatihti lõpuks ikka ja jälle Pariisi. Nagu see peakski nii olema, nagu mina ja see linn kuuluksime kokku. Võttes arvesse, kui intensiivselt Rooma vastu hakkas minu soovile teda külastada (ärajäänud reisid, segadused piletite ja öömajaga jne), siis tundus, et ilmselt pole mõeldud, et mina peaksin Rooma saama, seda pole ette nähtud. Aga läksin. Peaaegu vägisi. Ja sain aru, et kui on üks koht, kus olla, siis on see Rooma. Ja Rooma sai aru, et ma pean seal olema. Pean.

Kõik on kummaliselt tuttav. Võib-olla on iga suurlinn teistega natuke sarnane ja kui sa oled tundma õppinud ühte, siis tunned mingil määral ka kõiki teisi? Tuttav mitte nende hetkeliste deja vu momentide tähenduses, mis on põgusad ja mööduvad ja pisut hirmutavad. Rooma oli teistmoodi tuttav. Püsivalt, kindlalt ja turvaliselt. Mitte nii nagu ma oleksin seal varem olnud, vaid nii nagu ma oleksin jõudnud kohta, kus olema pean, kus koht ja mina hingame ja liigume ühes rütmis. Harmoonia. Kokkukõla.

Liigume koos. Ees Raffaello Santi

ja mina,

viis aastasada järel.

Vahel paljude põlvede usk ja tusk,

et pokaalid on tühjad ja pidu lõppenud just,

et järel vaid maalid /—/

Kunsti ja elu piir on selles linnas hägune, vähemalt on seda minu jaoks. Ühtemoodi illusionistlikud laemaalid on ja Sant Ignazio di Loyola kirikus ja Via del Corso suvalises põiktänavas asuvas väikeses pühakojas. Ja teise advendi hommikul on rahvast täis nii need väikesed, meie jaoks nimetud pühakojad kui leksikonidest tuttavad Santa Maria del Popolo ja Santa Maria dei Miracoli. Kuulsatel seinamaalidel ei ole tähtsust, kui rahvas peab seal samas, nende seinte vahel oma igapühapäevast teenistust. Prioriteedid on teised, perspektiiv on teine. Need kirikud ja kabelid ei saa olla kontekstist välja rebitud ruumid, mille reprosid kunstileksikonist vaadata ja mille toel teadust teha. Nad ei saa seda olla, sest nad on reaalne ruum reaalsete inimeste tarbeks, kelle elu nende vahel kulgeb. Päris elu, päris Bernini ja Caravaggio keskel. Ja see elu, see, mis oluline, ei mahu fotodele. Ja käsi ei tõuse võtma fotokat, kui kogudus põlvitab ja palub.

Väga tugev äratundmine, et kõik need suured, raamatutest õpitud kunstiteosed on päriselt olemas. Ja neil on palju olulisemaid tähendusi, kui olla kunstiajalooline mälestusmärk.

Ave Maria, gratia plena,
Dominus tecum,
benedicta tu in mulieribus,
et benedictus fructus ventris tui Iesus.
Sancta Maria mater Dei,
ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae.
Amen.

Roomal on kummalised moodused vabandust paluda, et ta minu saabumist igati takistada püüdis. Teise päeva õhtul küsisid Itaalia päritolu tüdrukud minult Trevi purskkaevu juures tänavanurgal teed mind kohalikuks pidades. Teise päeva õhtul jõudsin Santa Maria Maggioresse, just hetkeks, kui algas teise advendi ametlik, paavstlik missa. Pisut liig, kas pole? Mina, kes ma pole isegi mitte meie karemeelsesse luterlusse ristitud, sattun oma esimesel Itaalia reisil teisel päeval juhuslikult paavsti (vabandust, Rooma peapiiskopi) missale. On ilus ja hirmutav kui kellad hakkavad lööma ja sajad inimesed samal ajal palvet loevad. Valgustust ei tule, küll aga teadmine, et kõrvutades luterlust ja katoliiklust on viimane mulle sümpaatsem, suurest sest on mõjuvam. Need võimsad dekoreeritud kirikud ja uhked atribuudid lihtsalt panevad tajuma, et on midagi võimsamat ja vägevamat kui meie. Kõlab ilmselt ketserlikult, aga katoliikluses on rohkem elegantsi ja suurejoonelist jõulisust. Ja samas hämarate kõrvalkabelite intiimsust ja turvalisust, kuhu ei ulatu muu kiriku müra ja kus Roosikrantsi Maarja skulptuuri vaadates tulevad pisarad iseenesest silma.

Roomas saab barokk elavaks.

Siis ära lähen

Ja palju ma ei taha

lihtsalt matke mind maha

kusagile Rooma Peetri kiriku taha

Maarjamaal

Ma leidsin ennast Roomas jälle üles. Mul polnud aimugi, et ma oleksin kadunud olnud.

Ilu nimel. Kunsti nimel. Elu nimel. Kõik kolm on ime.

Leek kustub ja meelest kaob Rooma.

Sirguvad närvid ning külmaks vaob pea,

kui õhtul õhku tõusta tuleb.

Riia lennujaama jõudes ei suutnud teha muud kui lennujaama peldikus nutta. Lohutamatult. Paradiisist väljaajamine? Võimalik. Seda kindlam on teadmine, et järgmine advendiaeg leiab mind taas Igavesest Linnast.  

(Kasutatud JM luuletusi)

Published in: on 2. jaan. 2009 at 11:10  Lisa kommentaar