theatrum mundi

Kui muljeid ja emotsioone tulvab peale säärase tihedusega nagu minul viimasel ajal, siis on raske neid kuidagi verbaalsesse vormi valada.

Teatrilaulude programm Linnateatris teenib auga välja plusspunktid just oma meelelahutuslikkuse mõttes. Muidugi on need lood, mida vahele räägitakse ja küsimused harivad, aga eelkõige tegu on siiski saalitäie (ja miks ka mitte lavatäie) inimestega, kes tunnevad end hästi ja naudivad üht õhtupoolikut kvaliteetset meelelahutust. Säravaimalt jäävad meelde Evelin Pange hääl madalamates registrites (“Misty town”), Valgre originaalversioon “Saremaa valsist” (vähe sellest, et meloodia oli minooris, ka tekst saab ’41 aasta sündmuste valguses teise värvingu) ja muidugi Indrek Ojari kehastatud Paul Pinna – võrratult lõbustav rollisooritus kübaras ja kerge aktsendiga. Minul pole küll olnud õnne Pinnat laval näha, aga fotode põhjal ja niipalju, kui mälestustest lugenud olen, sai Ojari Pinna kehastamisega minu meelest väga hästi hakkama. Ainult üks asi etenduse jooksul ei meeldinud – ma ei suuda aktsepteerida kui keegi teine peale Mägi laulab Mägi laule. Esitusel polnud otseselt midagi viga ja laul on ilus nagunii, tegu lihtsalt minu personaalse kiiksu-kääksuga, mis neid kaht Mägi laulu nautida ei lasknud. Muidu oli kõik hea. Eesti teatris on kõlanud imelisi laule ja imekspandav, mida kõike tegelikult publik (tervikuna kokku) eesti teatri ja muusika ajaloost teab või on suuteline väikese abiga ära arvama.

***

Midagi sellist ei olnud ma kunagi varem näinud.

Juttu siis Nukuteatri täiskasvanute nukuetendusest “Mängurid” Gogoli samanimelise kirjandusteose järgi.

Esimene positiivne aspekt: Gogol. Vene romantism ja realism on mulle alati meeldinud ja sel ajal kui teised lugesid vastumeelselt Turgenevit ja Gogolit võtsin mina “Surnud hinged” ja lugesin seda mõnuga, nagu head meelelahutust, mida see teos oma võrratu huumori ja grotesksete värvikate karakteritega kahtlematult ka on. Nii et “Mängureid” laval näha oli meeldiv juba teksti, teksti põimitud naljade ja tõeterade ning vene 19. sajandi elu peegelduse tõttu.

Teine positiivne aspekt: teistlaadsus. Ei ole ju tegu päris tavalise täiskasvanute etendusega, kui laval on korraga mitmes mõõdus nukud ja samal ajal ka näitlejad. Just see inimesed-suured nukud-väiksed nukud vaheldumine oli väga põnev ja võimaldas hästi markeerida ühiskondlikke ja sotsiaalseid olusid ja seisundeid, samuti tuua sisse inimese ja temast võimsamate jõudude teema.

Täiesti hämmastav oli avastada, et ühe suure nukuga tegeleb korraga vähemalt kaks näitlejat ning et selle ühe õhtuse etendusega oli rakkes peaaegu 20 inimest! Omamoodi sümboolne ju seegi, et näivuse ja petlikkuse (petturluse) teemaga tegelevat lugu etendatakse nukkude vahendusel (nukud, kes kujundlikult ja mängult kehastavad-kujutavad inimesi – mitmekordne mäng).

Kolmas pluss: muusikaline kujundus. Veidi kriipiv ja natuke õõvastav õudusfilmilik muusika sobis selle tüki meeleoludega väga hästi ja võimendas just Gogoli teose groteskseid aspekte, õudusfilmiliku muusika ja rääkivate nukkude kooslus ärevalt pimedas ruumis on mõjuv ju nagunii. Kõik see kokku lõi tugeva impressiooni nihestatusest, väga hästi tempereeritud nihestatusest.

Läbi pimeda vanalinna koju minnes vaatasin neid kitsaid ja vihmast läikivaid kõveraid tänavaid natuke teise pilguga.

***

“Meestele ainult omal vastutusel” – umbes nii võiks seista etenduse “Meeste varjupaik” afishil ja kavalehel. Põhjus väga lihtne – suurem osa saalis istunud meestest ei paistnud naljast kas aru saavat või ei tundnud ennast just liiga hästi. Naistel see-eest oli väga lõbus, vähemasti minul küll.

Muidugi ei ole tegu kõige intelligentsema huumoriga, mida ma elus kohanud olen. Aga ostuhullude naiste eest põgenevate meeste karakterid on värvikad, naljad tuletatud elulistest teemadest ja olukordadest, rollitäitmised säravad. Lugu ise väga kaasaegne ja aktuaalne (pole ju isegi sellest shoppamise pahest päris vaba). Ja meeste loogika – see on vahel päris hämmastav 😛

Mõne mehega oleks seda tükki ilmselt päris lõbus koos vaadata ja kommentaare küsida. Nende paari konkreetse persooniga, kes mulle pähe tulid, oleks ilmselt üsna piin olnud. Piin neile.

Hea meelelahutus (millest ei puudu ka tõsised teemad) sõbrannadele õhtu veetmiseks.

Published in: on 29. okt. 2008 at 14:40  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2008/10/29/theatrum-mundi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: