this is the right time, once in a lifetime

Eile (kuupäev on jõudnud vahetuda, nii et…)

Üleeile lõpetasin ma ülikooli. Ametlikult. Aktusel. Olen nüüd cum laude diplomiga humanitaarteaduste bakalaureus.

Aktuse suurim pluss oli, et see oli lühike – tunni ja 5 minutiga saadi lobisetud, 2 pala matusehõngulisi viiul-klaver muusikapalu kuulatud, paberid pihku jaotatud ja omaste juurde õnnitlusi saama jõutud. Ma ei suuda päris hästi otsustada, kas need 30 sekundit tähelepanu olid väärt, et Tartusse sõita, sõidu pealt silmi värvida (jumal tänatud, enne Tartusse sissesõidul on ilus sile asfalt), Täpikese auto tagaistmel riideid vahetatud (ei, aknad ei ole tumendatud klaasidega 😛 ), pärast aktust taas riideid vahetatud ja tagasi Tallinna sõidetud. Diplomi järele minnes ei koperdanud, aga kui tagasi kohale jõudsin, siis käed küll värisesid nii, et ei suutnud diplomi kaasi avada, et sisse vaadata. Ja kui me olime valgest saalist lahkunud ja mina trepil tasakaalu kaotasin ja kursavend mu potentsiaalse õhulennu peatas ja püsti jääda aitas, siis oli tunne, et nüüd on tõesti kõik olnud – isegi omaenda aktusel olen peaaegu ümber kukkunud 😛 (nagu odavates ameerika komöödiates).

Ja hoolimata teise kursavenna kõnest, et see on oluline hetk, meie päev, kes me oleme noored ja kõik teed on lahti, siis…ei olnud tunnet, et meri on põlvini ja kõik on võimalik. Midagi ei olnud otseselt valesti ega pahasti. Aga kõik mu naeratused olid natuke võltsid, tabasin ennast rohkem kui korra mõtlemas, et huvitav, kuidas tööl asjad on, elevus oli sunnitud. Võib-olla oli asi selles, et ma polnud harjunud mõttega, et ma ikkagi aktusele lähen ja pidulikult lõpetan. Võib-olla selles, et puudu oli paar inimest, keda ma sel päeval kas või hetkeks enda kõrvale oleksin tahtnud. Natuke paremaks tegi asja see, kui mu Tartu-kullakesed mulle lillede asemel suure kotitäie maiustusi tõid. Ja eile sain ma aru, mis on armastus: see on, kui sulle, hoolimata keerulistest rahalistest oludest, valitakse komme selle järgi, et oleksid head kommid, mitte selle järgi, mis hinnalt sobivamad oleksid 😀

Midagi jäi puudu.

Midagi jäi puudu sel päeval Tartus. Ja miski hoidis mind mõtteid ja hinge pidi Tallinna küljes.

Ja kuigi ma ei lase end sellest segada, ei olnud seda õiget pidulikkust, ei olnud seda peadpööritavat tunnet, ei olnud lõplikkust. Lõplikkus on juba ära olnud – võib-olla juba sel päeval, kui ma Reedale jah ütlesin ja kindlasti sel päeval, kui Tartus kaitsmas käisin.

Kas ma oleksin teisiti otsustanud, kui ma oleksin aprillis teadnud, et ma kaitsen töö A-le, lõpetan cum laudega ja saaksin katseteta magistrisse sisse? See on üks neist asjust, mida ei saa enam kunagi teada. Tol hetkel ei olnud ma kindel isegi selles, et ma üldse lõpetan ja olin peaaegu veendunud, et magistrisse saan nagunii ainult tasulisele kohale. Olin väsinud ja veendunud, et akadeemiline maailm ei ole siiski päris minu jaoks või vähemasti tundsin end selles maailmas natuke üksiku ja eksinuna.

Kas ma kahetsen oma otsust? Ei. Igaks asjaks on oma aeg ja minul oli aeg ülikool ära lõpetada, akadeemilisele maailmale natukeseks selg pöörata ja järgneda sellele “millelegi” heale, mis praegu ühes teatavas majas ja teatavas sekretariaadis hõljub.  

Published in: on 29. juuni 2008 at 00:50  Lisa kommentaar