otsa sai

Tuleks likvideerida mõned vanad võlad seoses lõppenud Jazzkaarega. Kiirestiliikuvas maailmas on senini kajastamata jäänud Dinosau, Jaguari, Leny Andrade ja Al Di Meola kontserdid. Kõik olid väga head ja meeleolukad – see olgu kohe alguses öeldud.

Kõige harjumatum neist (minu kõrvale) oli ehk Dinosau oma eksperimentaalse heliga manipuleerimisega ehk keerati ja liigutati igasuguseid nuppe helipuldil ja tulemus oli kohati lustakas funkylik, kohati õudusfilmilik. Kontserdil püüti jazzi esitada rockivõtmes, mille tulemusel oli küll palju powerit, aga helipilt muutus ebapuhtaks – segavat lärmi tekkis liiga palju. Plaati on seega isegi mõneti meeldivam kuulata, et heli on seal küll mahedam ja jazzilikum, aga ka puhtam. Ja Dinosau laulja oli vahva nukuliku olemisega.

Jaguariga on nii, et tegu on puhta funkypoweriga. Tõeline peomuusika. Veidi uskumatu, et niivõrd hoogsat, elavat ja päikselist muusikat võib teha üks Islandi kollektiiv. Saksofonisti hüperaktiivsus tõi ta lavalt alla rahva sekka mängima ja elavamad tantsijad esiridadest võeti omakorda lavale bändimeeste sekka tantsima ja silmailu pakkuma. Pikad improvisatsioonid ja raugematu energia!

Minu isikliku programmi lõpetasid kaks Estonia saalis toimunud kontserti: Andrade ja Meola. Veendusin veelkord, et 2. reas istumisel on omad suuuured plussid. Mõlema kontserdi märksõnaks võib lisaks võrratule muusikale nimetada miimikat: kuidas bänd läheb muusika sisse, need emotsioonid, mis näos peegelduvad, kuidas ilmete kaudu üksteisele improvisatsioonide keskel sõnumeid saadetakse – seda kõike on hämmastav vaadata. Mõlemal juhul oli sound väga hea, puhas ja tasakaalus. Sain aru, miks Di Meolast räägitakse teatud ringkondades kui fenomenist, läksin kontserdi meeleoludega niivõrd kaasa, et kaotasin ajataju. Kaks seost, mis mul pidevalt tekkisid olid: Argentiina tango ja Pariis. Esimest põhjendab Di Meola seotus Astor Piazzollaga – selle suurmehe mõju kostis minu meelest läbi ja helises kaasa paljudes palades. Teine on ehk seotud akordioniga – ehkki oluline ka tangodes, seostub see pill minu jaoks kuidagi Pariisiga, shansoonidega, Seine’i kaldapealsetega. Igatahes jättis kontsert väga sügava mulje – lisaloo ajal tekkis peaaegu vajadus taskuräki järele haarata.

Ja omamoodi hea tunne oli seal 2. reas istudes teada, et mitmed Eesti muusika- ja kultuuritegelased istuvad minust oluliselt tagapool 😛

Sellega, et Ruben ja Voorandi said jazziauhinnad, olen ka vägagi päri – tunnustus läks õigesse kohta!

  

Published in: on 28. apr. 2008 at 16:56  Lisa kommentaar