kui sind ei ole siin, siis…

…sind ei ole olemas – see näis kehtivat eilse Koop’i kontserdi puhul. Tahtmata olla õel, kitsarinnaline või muidu iriseja mainin siiski, et jazzmuusika ja Koop ei paistnud olevat mitte kogu publiku jaoks peamine kohalolu põhjus.

Ja kui te tahate minust inimvihkajat teha, siis saatke mind baarileti äärde.

Aga nüüd siis kontserdist.

Soojenduseks Marti Tärn oma sõpradega ehk kollektiiv M.A.D. Klahvid-trummid-basskitarr. Klassikaline jazziklubi jazz, iseseisvalt sobiks hästi väiksesse saali, kus publik oleks väiksearvulisem ja lähemal ja poisid saaksid rohkem improviseerida. Parima mulje jättis (ühtlasi meenutas natuke Sooäär-Vaigla-Rubeni meeleolusid) “teepoe” lugu. Sound oli liiga terav ja külm – oleks tahtnud pehmemat, siis oleks ka bass paremini esile tulnud. Ja seda, et Tärn on hea bassimängija teame me juba eelmise aasta Jazzkaare avakontserdilt.

Kõige parem ei olnud sound ka Koop’i enda ajal. Ja ometi on pooleldi elektroonilise muusika juures just see pluss, et tahtmise korral saaks helipildi täiuslikuks sättida. Ikka see külm, ülevõimendatud kõrgetega heli, mis hakkab kõrvade peale. Võrreldes DePhazziga ei kannata Koopi sound mingit kriitikat – tasakaalust väljas, vokaal kaob ära etc. Sai kuulda nii vanu hitte kui erilist haruldust ehk uut lugu Koop’i sulest 🙂 Kauni vokalisti kõrval oli kõige haaravam jälgida vibrafonimängijat, kes sattus kohati väga hoogu, silmissse tuli natuke hullumeelne säde ja siis muudkui mängis:)

Kui kollektiivi kogu looming mahub umbes 1,5 tunni sisse ja nad on sellega maailmakuulsaks saanud, siis peavad need 1,5 tundi muusikat geniaalsed olema 🙂

Kontserdi feeling oli põnevalt nihkes. Ei olnud ülipositiivne ja pretensioonitu lustimine nagu Hi-Fly puhul. Samas oli võimas ja ekstaatiline (kas publiku tarbitud alkoholikoguse tõttu?) nagu rokkkontserdil.

Ja kõige tipuks kübar maha Villu ees, kes veab Juu Jääb’i ja Jazz Ruulerit ja organiseerib nii võrratud artistid nagu Hi-Fly ja Koop meile siia esinema 🙂

Published in: on 15. märts 2008 at 08:03  Lisa kommentaar