soojem? sinisem?

“Päike soojem, taevas sinisem” Tallinna Linnateatris on üks kummaline tükk.

Keskealised näitlejad kehastuvad lasteks, kõige sinna juurde kuuluvaga. Ja kohati väga hästi kehastuvad. Oleks tegelikult ebaõiglane kedagi eraldi välja tuua, sest ülesanne on keerukas ja kogu ansambel sai sellega hakkama. Aga et minu lemmikute hulka on ikka ja alati kuulunud Noormets ja Simmul siis tuleb neid ka selles kontekstis ära mainida. Piret Kalda on mänginud lastetükkides ja midagi tütarlapselikku on tas endas tänaseni. Aga naisosalistest üllatas väga usutava ja jõulise rollitäitmisega hoopis Anne Reemann. Ja kõige suurem austus Margus Taborile, kellel oli minu meelest üks keerukamaid rolle.

See etendus on naer läbi pisarate. Naer kui kaitsereaktsioon millelegi kummalisele, võõrale, millelegi, mida me ei suuda päris hästi taluda, mis hämmastab ja õõvastab.

Nostalgia ja jõhkrus, sümpaatiad ja ülekohus, erinemine ja liidriks olemine, suured ja väikesed, päris ja mängult, elu ja surm. Valatud vere võlu ja võikus. Julgus, hulljulgus ja hirm.

Meile meeldib mõelda lapsepõlvest kui millestki magus-ilusast, kui kõik oli hästi, kui polnud “tõelisi” so täiskasvanu maailma kuuluvaid probleeme. Aga nüüd on meie ees lapsepõlv, mis ei ole sugugi lüüriline ega idülliline, kus ebakõlad ja reaalsus võimenduvad tasemeni, mida me parema meelega ei meenutaks.

Eitamine kuni hetkeni, kus minevikku polegi kunagi juhtunud.

Lavastuse finaal on mõneti linnalegendilik (urban legend). Sellisena võiks selles näha omamoodi baasi filmidele a la I know what you did last summer – mineviku kuritegu tuleb tagasi painama. Võrreldes USA õudukastsenaariumiga on “Päike…” oma finaaliga palju realistlikum ja selles reaalsuses palju hirmsam – minevik jääb minevikuks, surnud on lõplikult ja igaveseks surnud ja lapsed…nemad on pragmaatilised: mida ei mäleta, seda pole olnud. See on inimlik käitumine, see on enesekaitse, aga see on ka hirmutav.

“Päike…” ei ole lavastus, mille kohta saaks otse ja üheselt öelda meeldis/ei meeldinud (viimast ehk veel kuidagi). See on eelkõige kummaline. Ja selles kummalisuses mõjuv…omamoodi.

Eraldi väärib märkimist lavakujundus. Napp, valges toonis, aga mitmeid liikumisvõimalusi ja erinevaid pilte pakkuv. Ja parim osa: paljupalju valgeid rätikuid, mida etenduse alguses alla loobitakse ja mis katavad paksu kihina kogu lavapõranda – tõeliselt kaunis ja mõjuv lahendus. Omamoodi sümboolne lumesadu, mis varjab mineviku varjud ja peaks iseloomustama lapsepõlveaja puhtust.

Published in: on 12. märts 2008 at 15:10  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2008/03/12/soojem-sinisem/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: