Elu on nii aeglase jutuga…

nagu on heas mõttes aeglane ja rahulik ka Õnnepalu uus raamat “Flandria päevik”, millest pealkirjaks kasutatud fraas pärineb. See on üks neist raamatutest, kus nagu ei toimu ega juhtu midagi: autor jälgib hommikust udu ja sügise saabumist, käib paar korda mõnes suuremas linnas ja kulgeb rattaga Flandria maisipõldude vahel. Üksikud eredamad õhtusöögid ja kohtumised, aga tegelikult ei midagi, mis häiriks kirjanikepansioni elu. Võib-olla just see rahu ongi nii nauditav. Õnnepalu ei kirjuta siin midagi uut ega erilist, kõike seda on tema või kellegi teise teostest juba varem loetud. Ja siiski haarab ta oma igapäevaelu pisiasjade kirjeldustega kaasa, sunnib lugejalgi aega võtma ja välja lülituma (linna)elu saginast. “Piiririigi” CD versiooni kuulamisest saadik kuulen Õnnepalu raamatuid lugedes tema enda häält kõrvus või vähemasti kujutan teda lugemas oma teksti, rahulikult, pretensioonitult, lihtsalt. Aga nagu autor ise ütleb: tema on selle raamatu juba valmis kirjutanud, nüüd kirjutab seda edasi lugeja, lugeja käes saab sellest miski muu, miski, mida just see lugeja teosest otsib, milliseks teose mõtleb jne. Eks nii minagi mõtlen selle rahulikkuse ja autori intonatsiooni ise juurde. On see õige või vale, aga minu jaoks toimib.

Õnnepalu arutleb asjaolu üle, et tema ei sobi blogi kirjutama. Tema tekstid ei sobi formaadiga, ehk ka mentaliteediga. Ehkki need sissekanded võiksid ka blogisissekanded olla: arvutiga kirjutatud ja digitaalkujul eksisteerivad need ju nii kirjutamise kui kirjastamise ajal nagunii. Veidi pikad ja mõtte vaba voolu rakendavad nad ju on, aga samas tuleb mõnegi blogi lühidus tihti ka sellest, et neid kirjutatakse ju muu kõrvalt: tekkis vaba hetk, kirjutaks kiirelt viimase aja sündmused üles. Kirjanikul on aega – ta rõhutab korduvalt, et on tegevusetus on tema peamine tegevus ja kohustus ses kirjanike suvemajas. Nii et aeg ühest küljest ja eks tal kirjanikune ole ka natuke teine kirjutamise laad. Just see laad eristab ehk kõige rohkem raamatutsissekandeid blogi omadest. Ehkki mõlemad dokumenteerivad igapäevaelu sündmusi. Aga mingi vahe seal on.

Juba varemgi on Õnnepalu tekstidest läbi käinud kloostrimotiiv. Seekord on see mitmel põhjusel veelgi tugevam. Ja see sobib talle tegelikult. See omamoodi ilmaliku munga ja ilmaliku kloostri või eraklikkuse tee, mille ta endale leidnud on: ei mingeid shokeerivaid teoseid, vähe avalikke esinemisi, elamine tagasi looduse rüpes jne. “Siin kloostri igavuses…”laulab seto meesteansambel oma laulus. Õnnepalu puhul asendaks igavuse vaikuse, rahulikkuse, leplikkusega. Sest need kõik on märksõnad, mis sellest teosest kõlama jäävad. Religioossusega seoses veel raamatu välimusest. Kui kenad värvilised paberkaaned ümbert võtta, jäävad mustad kaaned, joonista ainult rist kaanele ja ongi pühakiri valmis. Tõsi, raamatu seljal valge kiri autori nime ja raamatu pealkirjaga reedab kaante sisu. Üks väike trompe l’oeil ja ma võinuksin vanduda, et laual lebas Piibel.

Eks see viimane pettekujutelm tulene natuke mu oma suhtumisest Õnnepalu (või mis iganes nime varjus ta ei kirjutaks) teostesse. Olen neid elus lugenud nagu mõni loeb pühakirja. Kui mitte vastuseid, siis äratundmist otsides. Ja olen seda leidnud, nii emotsionaalset kui intellektuaalset. Tema teosed on mulle kohe algusest, nendega tutvumisest peale lähedased olnud. “Harjutused” olen läbi töötanud ja läbi tunnetanud, märku annavad sellest põhjalikud joonimised ja kommentaarid lehekülje servadel. Pole seda täielikult üle lugenud enam ammu, ainult lemmikkohti. Aga kui keegi tahaks teada, milline inimene ma olin 3 aastat tagasi (kui seda esimest korda lugesin), siis oleks kõige lihtsam lasta tal lugeda allajoonitud kohti ja minu kommentaare selles raamatus. Dostojevski “Vendade Karamazovite” kohta on üks tark mees kunagi öelnud, et selles on kõik olemas. Kõik. Minu jaoks on Õnnepalu teostes kõik olemas. On olemas olnud. Võib-olla olen neist paljugi ka üle võtnud ainult arvates, et olen ennast ja oma suhtumised ära tundnud. Aga tõsi on, et need raamatud on mulle kõige olulisemad ja lähedasemad olnud. On tänini.

Published in: on 27. jaan. 2008 at 22:50  Lisa kommentaar