õhtu Karini ja Indrekuga

…ehk Tallinna linnateatri etendus Anton Hanseni “Tõe ja õiguse” 4. osa põhjal.

Juba ammu pole ükski etendus nii mõjunud, et ma pärast seda uinuda ei suudaks. See etendus mõjus. Mitte traagilisusega, mis on ka olemas, kui just intensiivsusega. Näitlejate rollitäitmised lihtsalt on nii intensiivsed, et rohkem kui 4 tundi kestva etenduse lõpuks on vaatajagi sellest emotsioonide tulevärgist kurnatud. Hele Kõre kehastatav Karin on kirglik ja hüsteerik ja nii naiivne, et kohati tekib tahmine küsida, kas see naine oligi nii loll või on seal taga veel midagi. Ja ometi tunnen ma end kohati Karinis ära. Mitte selle naiivsuse või idealistlikkuse poolest, vaid spontaansuse poolest. Tunnen ära, et olen ise sama võimeline püsti kargama, imelikke ja otsekoheseid küsimusi esitama. Aga nagu Täpike selle kohta vaheajal ütles: “Sina oled sellega võrreldes vana rahu ise kahe jalaga maapeal”. Indrek on Indrek…Kohati kumas läbi tema rollitäitmine “Isades ja poegades” – lihtsalt mingi hääletoon, pilk, mis tundusid tuttavad ja juba nähtud. Ja tehke mis tahate, aga keemiat ei olnud. Ei olnud siis, kui Karin oma kõrvalhüppe üles tunnistab ega siis kui Indrek teda hoiatades talle haiget teeb. Rien du tout.

Kaks hetke, mida selles etenduses oma lemmikuteks pean, on tegelikult peaaegu märkamatud momendid. Üks neis oli visuaalselt ilus ja tähenduslik – kui pikk pink, millel tegelased istuvad jaguneb, nii et Indrek jääd ühele pingiotsale ja tema pihtiv naine eemale teisele. Ja vahele jääb lõhe, mis oli olemas juba enne, sai nüüd visuaalse vormi ja mida enam päriselt ei ületatagi. Teine moment oli, kui Indreku revolutsionäärist koolivend lahkub Marseillaise’i vilistades. Siis tekkis mõte, et kui paljud saalis istuvatest inimestest saavad aru, miks just seda viisijuppi, saavad aru, et Prantsusmaa hümn oli tegelikult algselt ühe võitlussalga revolutsioonilauluke? Loodan, et see peen nüanss ei läinud siiski publikule kaduma.

Ma tahaksin seda etendust kindlasti kunagi veel näha, aga ma pole kindel, kas lähitulevikus – nagu juba öeldud, see mõjus lihtsalt nii tugevalt. Ja vahepeal tahaks raamatu läbi lugeda – ma olen läbinud ainult 2 esimest “Tõe ja õiguse” osa. Kui neljapäeval eksam tehtud, siis võtangi ehk neljanda käsile. Ei saa öelda, et kaks peategelast mulle kuidagi eriliselt imponeerinud oleksid. Indrek on lõputult hea, aga…mömm mees. Pistab pea liiva alla. Kõik oleks ok, kui teda ta naise tembutamine tõesti ei kõigutaks, aga see ju haavab teda ja ta näeb, et naine ise pole ka õnnelik ja ikka ei tee midagi. Mis puutub Karinisse, siis ta oli ikka pisut segane. Ja mitte heas mõttes. Ja tema kired, millest ta vist tegelikult isegi päriselt lõpuni aru ei saanud…On olemas selline asi nagu vastutus. Kui keegi sinusse ära armub, siis mingi osa sellest vastutusest on sinul. Kui sa kellelegi oma tegusid tunnistad, siis püüad endalt vastutuskoormat ära anda. Ja kui sunnid kedagi oma saladusi jagama, siis võtad vastutuse nende saladuste eest. Karin sellest minu meelest päriselt aru ei saanud.

Kõrvalosadest mainiks ära Simmuli, kes suutis kehastuda täpselt nii galantseks, ülbeks ja õliseks, kui roll ette nägi. P. Kalda omakorda tõi traagikat ja absurdi, pani naerma ja pead raputama.

Ja taaskord ei saa jätta mainimata, kui stiilsed on Linnateatri etenduste kavad.

Published in: on 16. jaan. 2008 at 14:29  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2008/01/16/ohtu-karini-ja-indrekuga/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: