19. sajandi glamuurse ja üliküllusliku Viini asemel on “Rosalinde” tegevus kantud mitte vähem glamuursetesse 1920ndatesse. Kui operetis näib kujundus ja kostüümikunst kandmas mõtet “suurem kui elu”, siis balletis pigem “peenem kui elu” – kunstnik Peter Docherty lavakujundus ja kostüümid lummavad rafineerituse ja väljapeetusega. Iga detail laval kannab heaolu ja külluslikkuse pitserit, aga seda ajastule omases peenetundelises, hoolega valitud ja äärmiselt šikilt välja kantud võtmes. Kui subjektiivselt mängib “Rosalinde” kujunduse imetlemise juures kindlasti rolli, et 20. sajandi 20-30ndad kuuluvad mu enda lemmikute hulka nii stiili- kui ajastuloos, siis objektiivselt on ikkagi tegu väga tervikliku, ühtsest ja läbivast stiilitajust ja hingamisest kantud visuaalse maailmaga. Üksjagu on ilmselt 1920ndate maailm ja tegelased publiku jaoks lähedasemad ja reaalsemad kui 19. sajandi keskpaiga high society ehkki olme ja mentaliteedi poolest oleme art deco ja charlestoni, kübarate ja käesuudlemise ajajärgust juba väga kaugele jäänud. Seda enam võlub, et koreograafiasse on põimitud mitte otseselt tantsulisi, aga ajastu käitumismalle edasi andvaid väikesi žeste ja maneere.

Ronald Hyndi loodud koreograafia on saanud inspiratsiooni 20. sajandi alguse kinokunstist – tummfilmidest, aga ka pantomiimist ja üksjagu kindlasti 1920ndate ekspressionistlikust teatrist sellele omaste laiade masinlike liigutuste ja “katkise nuku” esteetikaga. Ehkki liikumise hulka on humoorikaid stseene lihtsam põimida kui operetivormi sisse, ei lasku Hynd liigsesse vallatlemisse, vaid jääb humoorikate elementide kasutamisel lavamaailma ajastule vastavalt üsna väljapeetuks. Mis ei tähenda, et lustlik ja naljakaski ei oleks – on küll, aga maitsekalt ja peenelt.

Alena Shkatula sobib Rosalinde ossa kui valatult: pikk ja natuke nurgeline kehastab ta 1920ndate naise ideaalkuvandit, liikumises graatsiline ja täpne illustreerib ajastu etiketti ja olemise viisi. Teenijanna Adele Eve Andre kehastuses on pisike, kiire ja tegus teenijanna-nähvits – lusti ja huumorit pakkuv vaheldus Andre üldiselt lüüriliste kangelannade galeriis. Anatoli Arhangelski (Gabriel von Eisenstein) ja Sergei Upkin (Dr. Falke) moodustavad etenduse avastseenis dünaamiline duo, aga järgnevates stseenides (ja lavastustes üldisemaltki) ületab Upkini lavaline sarm ja näitlejameisterlikkus kaugelt kaastantsijate oma, röövides mitmegi stseeni.

“Rosalindes” on õnnestunud üsna tavaline lugu flirdist, kelmustest, maskeerumisest ja südametunnistuspiinadest elegantsesse ja stiilipuhtasse vormi valada. Etendusest jääb kerge ja helge meeleolu. Üksjagu on küsimus ilmselt ka meediumis – see, mis lopsaka kujunduse ja kostüümide keskel otsesõnu välja laulduna võib mõjuda veidi labaseltki, omandab küll füüsilises, aga stiilselt välja peetud tantsukeeles kargema ja peenendunud tähenduse. 1:0 “Rosalinde” kasuks.

Ronald Hyndi ballett “Rosalinde” Johann Straussi muusikale

Muusikaline juht ja dirigent: Jüri Alperten. Koreograafi assistent: Marilyn Vella-Gatt. Kunstnik: Peter Docherty. Valguskunstnik: Tiit Urvik.

Osades: Alena Shkatula (Rosalinde), Anatoli Arhangelski (Gabriel von Eisenstein), Eve Andre (teenijanna Adele), Sergei Upkin (Dr. Falke), Vitali Nikolajev (viiuldaja Alfredo), Bruno Micchiardi (vangivalvur Frosch), Sergei Fedosejev, Daniel Kirsipuu, Heidi Kopti, Galina Lauš, Marika Muiste, Triinu Leppik, Maigret Peetson, Sam Brown, Aleksandr Kanapljov, Jonathan Hanks, Eesti Rahvusballett.

Esietendus Rahvusooper Estonias 2. detsember 2011.

Nähtud etendus 4. detsember 2011.

Detsembri esimese dekaadi lõpune Riia võtab vastu lörts-vihmast märgade tänavate ja üdini tungiva niiskusega. Ooperiteatri lehtkullane dekoor moodustab selle halli ja sombuse välismaailmaga karjuva kontrasti. On see nüüd halb või hea, aga Lätis vaevutakse veel ennast eksponeerima, teatrisse tulles panustama parimatesse parfüümidesse ja pidulikumatesse kostüümidesse – selle üldise pidulikkuse ja tõstetud atmosfääri nimel võib andeks anda isegi pärast vaheaega tekkiva kergelt konjakihõnguse elevuse saalis.

Kohe esimese pildiga antakse kätte võti etenduse edasise esteetika kõistmiseks. Dekoratsioonilt vastu vaatav majaderivi pole nimelt pärit kusagilt mujalt, kui Riia raekoja platsi äärsest tänavast. Kontekst on seega loodud ja lugu aegruumi paigutatud – me vaatame muinasjuttu, mis leiab aset siinsamas, Riias, juugendliku joonega kodanlasemajas. Esimese vaatuse elutoa interjöör oma heledate seinte ja peene siugleva joonega juugendornamentidega tekitab natuke hämmingut, mõjub natuke liiga heleda ja selgena jõuluöö ja ellu ärkavate nukkude taustaks. Võrreldes praegu Estonia laval etenduva redaktsiooniga, kus rohkem tumedaid nurki, hõõguvaid värve ja küütlevaid kangaid, ei mõju Riia lavastuse esimesed pildid (jõulupidu, kinkide lunastamine ja seltskondlikud tantsud) ega seltskonna kostüümid pooltki nii maagilise ja kütkestavana. Võib-olla olen ülekohtune, aga natuke igavad ja lihtsakoelised on peostseenide tantsuseaded – laste tantsunumbrid kinkide saamisel on väga napid, täiskasvanute ühistantsud küll väljapeetud ja pidulikud, aga peamiselt kõnnisammudega ja traditsiooniline punase mantliga jõuluvana mõjub selle kõige keskel nagu ebaõnnestunud nali. Suure osa võluväest on kaotanud Pähklipureja muundumine Printsiks, mis Estonia praeguses lavastuses Pähklipureja-nuku ja Pähklipureja-printsi vahelduste kaudu kaunilt lahendatud on. Hiirte armee oma kitšilik-kuldses ürbis Hiirekuninga juhtimisel mõjub nagu takuseks vanunud kamp kaisuloomi, mitte kui ähvardav-ohtlik vaenuvägi. Kaasahaaravuse ja lummavuse poolest jääb esimene vaatus oluliselt alla praegu Estonia laval etenduvale versioonile.

Seesama lihtsus (võiks isegi öelda tavalisus), mis esimeses vaatuses kannab pigem negatiivset tähendust, saab teise vaatuse visuaalse maailma tugevuseks. Üle võlli muinasjutulise talvemetsa ja maiustustemaa asemel visandatakse muinasjutuline atmosfäär ühe hapra suhkurvalge paviljoni ja naturaalvalgete rišeljööpitsiga kangastega – ebatavaliselt napp, ootamatult lihtne, aga mõjuvalt suursugune. Puhas ja ootamatu stiilne lavakujundus vvõidab otsekohe südame, aga kostüümid jäävad minu maitse jaoks natuke liiga tagasihoidlikeks ja tavalisteks.

Üks määravaid erinevusi mistahes materjali lavastamisel Tallinna ja Riia vahel on vaieldamatult trupi koosseis – Läti rahvusballetil paistab meestantsijaid olevat nii palju kui kulub. Harjunud nägema mitmeid numbreid vaid naisbaleriinide esituses, tekkib Riias mõnd tantsu segapaaridele seatuna nähes väike võõristus. Neist numbritest, mis Tallinnas tuleb lahendada ainult naiskoosseisuga, näeb Riias segapaaride esituses Lumehelveste tantsu, Lillede valssi, Dražeehaljda (Baleriini) tantsu. Kui teisi numbreid on küll harjumatu, aga igal juhul huvitav jälgida, siis Lillede valssi (mis on muidu üks minu lemmiknumbreid selles balletis) ma omaks võtta ei suuda – liiga kindlalt on see mu ettekujutuses kinnistunud 4-6 baleriini hapra ja õhulise etteastena ja Riia teatri 12 paariga puupüsti täis laval läheb õrnus ja õhulisus kaduma – valss jääb valsiks, aga maagiat ei ole.

Ses mõttes on Riia rahvusballeti “Pähklipureja” kindlasti väga valgustuslik teatrikogemus, et nägin ära, millise koreograafia ja lavamaailma saab luua, kui on kasutada arvukalt meestantsijaid ja ühtlaselt väga tugev trupp. Ja tahtmata küll ühe nähtud etenduse põhjal üldistust teha, tundub siiski, et lätlastel on õigus, kui nad tunnistavad, et nende ooper on nii lavastuste kui osatäitjate poolest siiski kõrgemal tasemel kui nende ballett. Ime jäi seekord tabamata, aga uudishimuiva Läti Rahvusooperi tegemiste suhtes sai idanema küll.

“Riekstkodis”/ “Pähklipureja”

Libretto ja koreograafia Aivars Leimanis. Lavakujundus ja kostüümid Aleksandrs Vasiljevs. Valgus Karlis Kapužs. Dirigent Farhads Stade.

Osades: Sabine Guravska (Marie), Zigmars Kirilko (Prints), Marians Butkevics (Droselmeyer), Arnis Licitis (Hiirekuningas) jt.

Esietendus Läti Rahvusooperis 29. september 2000.

Nähtud 8. detsember 2011.

nüüd saatus avaldab end topelttoones

(I. Hirv, 1993)

Rodolf Sirera näidendi “El veri del teatre” (“Teatrimürk”) on eestinduses saanud veelgi ambivalentsema ja tõlgenduavarama pealkirja “Marquis d’artiste”. Ja teemadest, mida etendusest välja lugeda juba puudust ei tule: siin on väitlusi teatraalsuse ja mängimise teemadel – kitsamas lavalises ja laiemas elulises tähenduses; siin on Võimu ja Kunsti võitlust; on psühholoogilisi manipulatsioone. Suured teemad on surutud kompaktselt ja mõttetihedalt suhteliselt lühikesse teksti ja sama kompaktselt, lühidalt ja löövalt lavale seatud. Võib-olla isegi natuke liiga lühidalt, sest näidendisse sisse kirjutatud pinge ei jõua päriselt tekkida, ei jõua koguneda, kuhjuda ja kruvida kuni kulminatsiooni saavutamiseni – pingeolukord laotatakse ühekorraga vaataja ette laiali, pisut liiga vähe antakse aega vaadelda, jälgida tegelaskujusid selles olukorras kui juba pilt muutub.

Debüütlavastuse kohta on laval nähtav väga loogiline, läbimõeldud, selguse, täpsuse ja terviklikkuseni lihvitud. Siinkohal tuleb ilmselt selgelt kasuks ka kogenud näitlejate kasutamine, kelle professionaalsuses hakkavad rollid ja olukorrad ennast ise mängima. Jan Uuspõld kui Näitleja kehastus, kvintessents mõjub elu ja lavaelu piire kompavas näitemängus eriti kohaselt – liigagi kaua saatis tema tegemisi telerollist külge kleepunud rullnoka kuvand ja teatraalsetest juhtumitest eraelus on rõõmuga pasundanud seltskonnakroonikad. Samalaadsed metatasandid leiduvad ka Toompere jr ja markii rollisuhet vaadeldes – lavastavad ju mõlemad. Toompere rollislepis leidub mitmeid natuke hullumeelseid loojanatuure; markii jõhkrused võivad küll hullumeelsetena mõjuda, on aga tegelikult äärmiselt kalkuleeritud ja mõistuspärased.

(Teatri)mürk ja kellaliiv on etenduses olulised märksõnad; teatri korduvus ja kordumatus, etendamine ja läbielamine (nagu ka vägivalla ja aususe piir ja omavaheline suhe)märksõnad, millega kokku puutunud igaüks, kes teatrit teinud või näinud. Näivuse, näitluse ja reaalsuse piire ületatakse mängleva kergusega, ainult etenduse lõpp mõjub selles mitmekordses ja -kihilises loos natuke liiga argise “jalad maas” lahendusena. Mõtlemisainet selle üle, mida lõpliku tõe teadasaamise nimel inimese ja tema psüühika kallal korda saata võib jätkub küllaga. Iseasi, kas tõde on väärt kõike seda, mida tema nimel korda saadetakse.

Rodolf Sirera

“Marquis d’artiste”

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr. Kunstnik Marta Laan.

Osades Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr.

Esietendus 5. juuni 2011 Saku mõisas.

Nähtud etendus 14. oktoober 2011 Draamateatri maalisaalis.

“Sans foi ni loi” pour credo

(Garou “Gitan”)

Käesoleva aasta mais kümnendat korda Estonia lavale jõudnud “Carmen” on nagu ellu ärganud maal: väljapeetud koloriidiga, huvitavate kompositsioonidega, harjumatult staatiline. See ei ole tempokas ja temperamentne suurustlev suurlavastus, pigem sunnib keskenduma ja rahulikult oma muutuvaid värvi ja kompositsioonikooslusi jälgima. Aga mida keskendunumalt jälgida, seda enam oma kütkeisse püüab.

Reede pärastlõunal leidsin end vastamisi 5 ruutmeetri suuruse 19. sajandi lahingumaaliga. Seal on kümneid figuure, nii inimesi kui ratsahobuseid, lisaks stepimaastik ja otsatu taevalaotus – kokku sadu detaile. Ja kõik värvinüansid olid paigas, iga toon ja varjund sobis ja harmoneerus täiusliku, silmale rahuliku ja kauni terviku loomises! Samasuguse suursaavutusega on hakkama saanud kunstnik Liina Keevallik, kes peenelt nüanseeritud taustaarhitektuuri keskele puistab kümneid kleite ja kuubesid, mis loovad täiusliku värviansambli. Esimese vaatuse tubakavabriku esine, sooja kollakasse valgusesse uppunud sisehoov, on otsekui mõne 19. sajandi romantilise (baltisaksa) kunstniku Vahemere-kandi jäädvustus. Esimese vaatuse üldine atmosfäär oma ookritoonidega nii valguses kui tekstiilides seostub minu jaoks miskipärast pigem Itaaliaga – olen Hispaania valgust alati kuidagi kuivemaks ja järsemaks, halastamatumaks pidanud. Ka järgmistes vaatustes hämmastab Keevalliku võime kümneid mustreid ja materjale kõrvuti seades – ja kuna näitlejad laval ju ringi liiguvad, siis vahetuvates kooslustes ja kompositsioonides – tasakaalustatud ja harmooniline üldmulje saavutada. Lavale seatud arhitektuurifragmendid võimaldavad ruumis huvitavaid liikumisskeeme luua ja tuletavad mõne väikese nüansiga (mauride arhitektuurist mõjutatud aknakuju) meelde tegevuspaika.

Värske võtme etenduse vaatamiseks annab teleri/kinoekraani formaat – koos ooker-pruuni koloriidiga mõjub kogu vaatemäng nagu vana film (etendus tervikuna, ehkki mitte kuigi dünaamiline, mõjub kunstfilmilikult) – ja kuna filmides toimuv ei ole “päriselt”, siis võib-olla ei peaks ka Carmeni ja teda armastavate meeste lugusid kuigi tõsiselt võtma? Lavastaja esile toodud reaalsustaotlus ühest küljest vastandub, teisalt matkib filmides kasutatavaid võtteid. Naturalistlik ja poosidest vaba peksmisstseen ja kangelanna kõrist voolav veri mõjuvad naturalistlikus (filmilikus?) võttes lahendatutena aga ooperilaval väga võõristust tekitavalt. Naturalismi võimendavad ekraanile projitseeritavad täiesti romantikavabad 19. sajandi lõpu (?) fotod mustlastest.

Esialgu harjumatu, aga autoritruu, on käesolev, kõnedialoogidega lavastus – jälle kord võimendub reaalsusillusioon. Kui tavakõne lõhubki tempolist tervikut, siis Bizet kaasahaaravatel meloodiatel lubab see igatahes veelgi enam esile tulla; nõrgad retsitatiivimeloodiad ei väsita kõrva ega muuda üldist meloodiakeelt sogaseks. Üks miinus on tavakõnel siiski ka – kui aariates kõlab trupi prantsuse keel voolava ja loomulikuna, siis tavakõnelistes fraasides tulevad absoluutselt kõik hääldusvead esile.

Osatäitjate nimekirja vaadates julgen arvata, et Estonia publik saab näha kahte väga erinevat Carmenit. Kui ajalehearvustustest lugesin, et Helen Lokuta esituses oli Carmen imeilus, aga natuke külm ja karge, siis isiklikult nähtud koosseis Juuli Lillega oli mänguline, edvistav, võrgutav. Muidu peaaegu olematu koreograafiaga lavastuses on Lille käsutusse antud mõned väga kaasaegselt seksikad poosid ja liigutused, mida suurooperite lavadel ei näe sageli. Rohkem kui kirglikkus iseloomustab seekordset Carmenit aga fatalism – eristudes üldisest moraalist oma vabameelsusega armastuse asjus, on tema vaated konfliktis ka üldise katoliikliku maailmapildiga, mis usub inimese vabasse tahtesse ja tegutsemisvabadusse. Carmenile ja don Josele ei saa saatuslikuks mitte nende tulisus ja ennasthävitav kirg, vaid paljuski Carmeni usk ettemääratusse, mis võtab temalt igasuguse soovi ja jõu tegutseda. Carmen ei otsi don Jose ega iseenda tarvis põhjendusi oma käitumisele, vaid sammub teatava ükskõiksusega vastu kaartidest loetud saatusele. Nagu antiiktragöödiates on finaal algusest peale teada ja kangelased sammuvad päästmatult ettemääratud huku poole; Carmen teeb seejuures veel omalt poolt kõik, et see hukk ikka tuleks.

Mart Madiste tenor tundub etenduse alguses natuke nõrk ja kahvatu suurepärase Lille kõrval. Etenduse edenedes, dramaatilisemates stseenides, kogub ka Madiste hääl jõudu ja kirglikult väljendusjõuliseks. Rauno Elp toreadoor Escamillona ei lase endast mööda vaadata ja valitseb lava esimestest nootidest peale. Sümpaatse kõrvalosa teeb kapral Morales’ina bariton Rene Soom.

“Carmen” kui üks maailma enam lavastatud oopereid seostub enamasti ohjeldamatuke kirgede, laiade žestide ja küllusliku vaatemänguga – iga uus lavaletoomine peab eelmised ju millegagi varjutama. Seekordne Estonia “Carmen” annab võimaluse keskenduda Bizet meloodiatele ja nautida tagasihoidlikku, kuid peent kunstnikutööd.

Georges Bizet’ ooper “Carmen”

Henri Meilhaci ja Ludovic Halevy libretole Prosper Merimee samanimelise novelli järgi

Lavastaja Walter Sutcliffe, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Maldar-Mikk Kuusk, koreograaf Claudia Ševtšenko, koormeistrid Hirvo Surva ja Peeter Parens.

Osades: Juuli Lill, Mart Madiste, Rauno Elp, Heli Veskus, Kristel Pärtna, Teele Jõks, Mati Vaikmaa, Aleksander Arder, Märt Jakobson, Rene Soom, Claudia Ševtšenko, Einar Hillep, Tarmo Visnapuu.

Esietendus 26. mai 2011.

Nähtud etendus 9. oktoober 2011.

“Viienda kolonni” juures on üks viga – koht. See ei ole Draamateatri suure saali materjal. Jah, lavalt käib lägi arvukalt tegelaskujusid arvukate näitlejate kehastuses, aga tegelikult on see lugu 3-4 inimesest ja nende suhteliinidest tingimustes, kus akende taga tänavail käib sõda. Mustvalged fotosuurendused lavakujunduses ahendavad natuke lavasügavust andes sellele teistsuguse, pildilise sügavuse ja perspektiivi ja pöördlava võimaldab peaaegu filmiliku kaadrivahetusega muuta tegevuskohti hotellitoast ülekuulamisruumini. Aga see kõik ei loe, kui Merle Palmiste ja Raimo Passi kehastatud peategelased põrandal istuvad ja avasilmi unistavad ja meetrid ja meetrid tühja kõrget lavaruumi nende koosolemiselt igasuguse intiimsuse röövivad. Näitlejad ei täida ära seda lavaruumi, tegelikult oleks suisa kohutav, kui nad Hemingway väga argise ja igapäevase materjali nii suureks paisutaksid, et see kogu suure saali lava ära täidaks – siis ei jääks autorist endast enam midagi järele. Nii et see materjal ega need näitlejad saagi midagi muud teha, antud ruumis on tekkiv olukord paratamatu. Hemingway sobiks väga hästi väikesesse saali – tõsi, erinevaid tegevuskohti tuleks tinglikumalt markeerida ja võib-olla mõne tegelase näitamise asemel talle ainult sõnaliselt viidata, et visuaalset müra vähendada, aga see oleks puhas väikse saali materjal. Seda enam, et Hemingway stiil ei meeldi mitte kõigile ning sõja ja armastuse tango vajab suhestumiseks ja kaasamõtlemiseks natuke isiklikumat ruumi – ruumi nagu hotellituba või keldrikohvik, kus on korraga kohal sõja argisus ja eskapismi uimastav lumm.

Natuke eksinuna mõjub kogu see etendus: mitte lavastaja kontseptsioon või näitlejate mäng, vaid etendus kui tervik ja nähtus omaette. Aga kui peaks valima ühe põhjuse, miks see etendus ära vaadata, siis on selleks Merle Palmiste Dorothy Bridges’e ja Raimo Passi Philip Rawlings’i unistamise-stseen: Rawlings jutustab kaunitest eksootilistest paikadest, kuhu nad kahekesi võiksid rännata ja meelelahutustest, mida seal kogeda. Hetk hiljem saavad aga mõlemad aru, et need unistused ei täitu kunagi, nad kumbki ei põgene kunagi sõja eest ega otsi vaikset elu mõnes Šveitsi kuurortis – ühel on missioon ja teine on selleks liiga iseseisev ja ambitsioonikas. Need kaks momenti – teineteisele isegi mitte vastanduvat, vaid üks teisest välja kasvavat – unenöolisusest jõhkra reaalsuseni annavad õigustuse kogu loole.

Ernest Hemingway “Viies kolonn”

Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt.

Osades: Merle Palmiste, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Raimo Pass, Marta Laan, Tõnu Aav, Maria Klenskaja, Mari Lill, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Sulev Teppart, Roland Laos, Martin Veinmann.

Esietendus 27. septembril 2011 Eesti Draamateatri suures saalis.

Nähtud etendus 2. oktoobril 2011.

Aga alustagem algusest, sellest, kuidas publik võtab koha sisse metsa serval. Kunstnik Kathrin Hegedüsch on roostes katla ja betoonist seinte vahele konstrueerinud lava, mis on ühtaegu looduslik (langetatud puude riit) ja tehislik (külmutuskapid), modernne (ekraanid, tehnoloogia) ja eelajalooliselt, arhetüüpselt ja alateadvuslikult arhailine. Ekraanil helendavad nii realistlikud looduskaadrid kui unenäolisemad visuaalid. Väga efektne on Wilhelmiga teleriekraanilt vestlev Saatan, kes sekund hiljem astub välja kõrval asetsevast külmutuskapist – illusioon Saatana kõikjalolekust on mõjuv. Nende külmkappidega seostub üks kummaline tunne: sääl, keset metsa on neist saanud vaimude ja viirastuste elupaigad; inimese poolt hüljatud kola on asustatud vaimolenditest. 21. sajandi kontekstis muutub see asjaolu veelgi kõnekamaks, sest lisaks tarbeesemetele oleme ära visanud ka usu vaimolenditesse, Saatanasse ja tema eksitamistesse, traditsioonilised teadmised metsast, selle elanikest ja kommetest ja patriarhaalsest maailmakorrast, mis sundis au ja unistuste nimel lepinguid kolme tilga verega allkirjastama. “The Black Rideri” lavamaailm on omalaadne uskumuste prügimägi või kalmistu.

Lugu ise on banaalsuseni lihtne ja ette teada: noor ja armunud, aga lootusetus olukorras mees sõlmib lepingu Kuradiga, et võita metsniku lugupidamine ja tema tütar kosida. Tasuta lõunaid ei ole, tasuta on ainult surm ja sellegi eest makstakse vahel liiga kõrget hinda. Viimane hõbekuul tabab noormehe armastatud Käthchenit, kelle keha Kurat minema kannab.

Nii mõnegi ooperi sisu on samavõrra lihtsakoeline ja ometi suudetakse neis üles puhuda dramaatiline psühholoogiline motiveeritus. “Mustas ratsanikus” jääb igasugusest motiveerituses puudu: kui vana metsniku ametiuhkusest ja noore jäägri lihahimust võib igati aru saada ja kaasa elada, siis kõige vähem usutavalt mõjub Wilhelmi ja Käthcheni armastuslugu – mine võta kinni, kas on draamanäitlejate jaoks kummaline tundeid muusikateatri nõuetele vastavaks paisutada või võttis laulmine nii palju võhma ja keskendumist, aga mitte miski ei sunni uskuma, et sellise armastuse pärast keegi Kuradiga lepingut sõlmima hakkaks. Kuna puuduvad motiivid, puudub ka pinge ja seotus. Vaataja ootab järgmist ilmekat stseeni Lauri Saatpalult või kaunist lauluviisi Sandra Uusbergi esituses, aga lugu tervikuna ei hakka elama ega haara enda lummusesse.

Tom Waitsi muusika oma mõru-magus-must-meeleoludega on absoluutselt võrratu ja selle elav ettekanne “Tunnetusüksuse” esituses lisab kogu sündmusele kõvasti ehedust ja waitsilikku mullasust ja kaduvust. Vokaalnumbrite puhul pole midagi ette heita Saatpalule, Uusbergile ja Tammele, ülejäänud trupp annab kindlasti oma parima – lihtsalt mõnikord sellest päriselt ei piisa. Küll aga teevad kõik imehead tööd liikumisega (Marge Ehrenbusch) – eneseiroonilised tantsunumbrid, hüpped ja akrobaatika. Ja loomulikult tuleb ära märkida ka eestinduse autoreid Villu Kangurit ja Tõnu Oja – esimene kui väga kauni ja voolava eesti keele, teine kui täpse ja läbi mõtestatud sõnaseadmise valdaja.

Rollidest on nutikas ja võimalusterohke Raivo E. Tamme nimetu Jutustaja – alguses helerohelises kleidikeses teatraalse maskiga, hiljem vikatit meisterdamas – tegelaskuju hullumeelsus, humoorikus, kõike läbinägevus ja iroonilisus lubaksid temast teha lavastust siduva karakteri, raami ja sideaine, vaatleja ja vahendaja. Paraku jäävad tema ilmumised liiga fragmentaarseteks ning lahti mõtestamatuks. Oma võimaluste piires teeb head tööd Tanel Saar, kes suudab noore täkku täis jäägri mängida mitte niivõrd Wilhelmi vihatud rivaaliks, vaid maalähedaseks, looduslikuks ja loomulikuks mehepojaks, kes tunneb maailma, mida Wilhelm seni põlanud on: metsa, loomi ja looduse tunge.

Ja siis muidugi Kompjalg Lauri Saatpalu kehastuses. Sellise Saatanaga võiks lepingu sõlmida ja koos põrgusse minna küll Kui mingist motiveeritusest rääkida, siis viivuks vilksatab Kompjala olemises midagi haavatavat ja ihalevat -. kui ta tõstab noortest maha jäänud roosi. Saatpalu lavaline kohalolek ja sarm on vastuvaidlematu ja nii kaua kui roll lubab tal loomulikel tugevustel liugu lasta ja irooniline tuluke silmis laval möllu teha, pole vähimatki põhjust tema näitlemisoskuse või rollisoorituse üle nuriseda. Saatana roll sobib talle ja paneb tema kanda etenduse tempo, elususe ja mängulusti määramise.

Vaatemänguna ei ole “Mustale ratsanikule” midagi ette heita – kujundust, kostüüme, valgust, visuaale, tantse ja meeleolu on kogu raha eest nagu ka groteski ja elutervet eneseiroonilist huumorit. Ja loomulikult Waitsi muusika. Korralik keedus, aga mitte gurmee.

“The Black Rider” Tom Waits ja Kathleen Brennan.

Eestindanud Villu Kangur ja Tõnu Oja.

Lavastaja Christian Römer (Saksamaa), kunstnik Kathrin Hegedüsch (Saksamaa), kontsertmeister Zoja Hertz, koreograaf Marge Ehrenbusch, video ja heli Rene von der Waar.

Osades: Lauri Saatpalu (Kompjalg), Raivo E. Tamm (Bertram), Katariina Unt (Anne), Sandra Uusberg (Käthchen), Ago Soots (Wilhelm), Tanel Saar (Robert), Margo Teder (Kuno), Meelis Põdersoo (hertsogi käskjalg).

Muusika “Tunnetusüksus” Rivo Laasi juhtimisel.

Esietendus 8. september 2011.

Nähtud viimane etendus 1. oktoobril 2011.

See on see üks lause Mark Rothko kohta, millega viimased kuus aastat (Kangilaski 12. klassi õpik on ilmunud 2005) inimene iseseisvasse kultuuriellu saadetakse. Mitte just liiga sütitav?

Ma olen Rothko loomingut suhtelise kiretusega õppinud ja võltsi vaimustusega õpetanud, aga mitte kunagi pole mul olnud aega ega märkimisväärset sisemist soovi seda VAADATA – vaadata nii, nagu Lutsepp Rothko osas maalist räägib: 10% maalimist ja 90% maalitu vaatamist ja tunnetamist. Kui ka hetkeks kõik muud lavastuse komponendid kõrvale jätta, siis kutsuvad lõuendid laval suhestuma rothkoliku hõõguvuse, hõljuvuse ja ärevusega.

Rothko – Rembrandt – Turner. Ma ei oskagi päriselt ette kujutada, kuidas oleks seda etendust vaadata kunstispetsiifilise ettevalmistuseta. Nagu hästi komponeeritud näidendeis ikka, laieneb John Logani “Punase” teemade ja küsimuste ring kunstikesksetelt eksistentsiülestele – küsimused olemisest, põlvkondade vahetumisest, egotsentrismist ja loomingulisest aususest on laiahaardelisemad kui konkreetne koht ja hetk. Ega ilmaasjata loobi Rothko noort assistenti küsitledes õhku autoreid Sophoklesest Schopenhaueri ja Shakespearest Jungini. Pop tuleb ja trambib oma isad jalge alla nagu nood trampisid kubiste – ajalooline paratamatus on sama ja ometi midagi muud. Rothko teab ja tunneb kunsti, mis sünnib kirest või valust või filosoofiast; kunsti, mille nimel surrakse, mille eest surrakse ja mille eest põgenedes surrakse. Maailm, kus kõik peab “tore” olema, on tema jaoks vastuvõetamatu, nagu ka kunst, mis ei sünni kannatusest. Teadmine Matisse’i “Punasest stuudiost”, van Goghi kaadmiumkollastest taevastest ja Stella spektrivärvilistest viirudest annab Rothko kibedusele tõelise mõõtme. Küsimus ei ole kunagi pelgalt punases, vaid selle toonis ja nüanssides…

Laval on kaks kunstnikku, põlvkondade olelusvõitlus. On häiriv, millise siiruse, jõhkruse, aga täpsusega Uku Uusbergi kehastatud assistent noorema põlvkonna kunstivaateid avaldab. Rothko poolt lausutud tõdemus isatapmise möödapääsmatusest ei ole tema jaoks ajaloolise paratamatuse ja kunstiajaloo retrospektiivi küsimus, vaid kreedo valitsevas hetkes – tegu pole vajagi, kommentaariks lausutud sõna on kunstimaailmas tapmisjõuline küll. Samasuguse rahulikkuse ja kiretu sõbralikkusega, nagu ta võtab vastu Rothko kapriisid ja loengud, annab ta paar-kolm hävitavat lööki kunstniku maailmavaatele. Sümpaatiat ei tasu keelata seejuures kummalegi tegelaskujule. Kui tubli 2/3 etendusest tundubki, et matemaatika, millest assistent Rothkole kõneleb on tema enese rolli ja rolli täitmise juures saatuslikuks saanud – Uusberg omas lõputus heatahtlikkuses ja malbuses nagu taandaks (!) ennast sellest duost – on ülejäänud 1/3 tema sõnavõttudest sedavõrd ehedad ja laetud, et etendus püsib tasakaalus. Lutsepalt peened ja vaheldusrikkad värvi ja tundenüansid, sähvatused ja aktsendid; Uusbergilt kirevat ja kirglikku paletti tasakaalsutavad ja kainestavad toonid.

Tõeline läbipõimunud duett saabub hetkedeks, kui puhas lõend ootab krunti. Teineteise kõrval liiguvad tantsusammul hõljudes kaks meest, kelle lootused ja unistused – kui erinevaks nad neid ise ka peaks – on tegelikult väga sarnased ja sulavad kokku selles ausas ja peenutsemata tegevuses nagu lõuendi kruntimine. Kusjuures – 29. septembri etendusel saab noore, alles õpipoisi staatuses Ken/Uusbergi lõuendipool ühtlasemgi kui vanameistri oma. Ja seal, silmitsi kuivanud vere ja toore liha karva lõuendiga öeldakse välja kõige ilusamad ja karmimad kunsti- ja elutõed. Ning maalid kuulavad pealt.

Le rouge et le noir

Ne s’epousent-ils pas

(J. Brel)

John Logan “Punane”

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Valgus Triin Suvi.

Osades Ain Lutsepp (Rothko) ja Uku Uusberg (assistent Ken).

Esietendus 25. september 2011 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Nähtud 29. septembril 2011.

Oodatud on kõik lapsed koos peredega, et veeta lossis ja selle ümbruses mängides, meisterdades ja teadmisi kogudes üks tore, lustlik päev.
Seekordsetel mängudel “ärkavad ellu” valitud kunstiteosed Kadrioru kunstimuuseumi väljapanekust, mis jutustavad oma lugusid, esitavad mõistatusi ja kutsuvad mängima.

Lossiaias saab aidata kunstnikul värve segada, Noal loomi laevale paigutada, panna proovile oma jahiõnn ja osavus ning õngitseda basseinist kuldõunu. Mikkeli muuseumis ootavad sünnipäevalisi lohed ja draakonid. Õnneks on nad sõbralikud – mõned isegi magusad!

Lossikooli töötoas saab meisterdada maske, osaleda suure sünnipäevakaardi tegemisel ja maalida kividele suviseid pilte.

Tegevuspunktid lossiaias ja Mikkeli muuseumi juures on avatud kella 11.00 – 14.00.

Lossis sees võtab külalisi vastu Venus, kes räägib aegadehämarusest meieni jõudnud loo tülist, mis tekkis kuldõuna pärast ja sõjast, mis selle tagajärjel puhkes. Ta kutsub lapsi  endale appi, et leida üles vägilane Achilleus ja sõda lõpetada. Aga muuseumis on ellu ärganud teisedki kunstitööd ja teekond Achilleuseni ei kulge kuigi kiiresti.

Teel satutakse mitmesse pulma, nähakse kogemata pealt jahijumalanna suplust ja ollakse kimpus Meeletusega, kes ei lase teelistel mõistlikke otsuseid teha. Õnneks kohtutakse ka Mõistlikkusega, kes mõtleb välja  kavala plaani, kuidas Achilleus siiski üles leida.

Eestikeelsed ringkäigud lossidaamiga algavad kell 11. 30 ja 13.00.

Venekeelsed ringkäigud kell 12.00 ja 13.30.

Osalejate arv on piiratud. Registreerumine toimub kohapeal.

Tegevused, mängud ja meisterdamine lossi ümbruses ja laste töötoas on kõikidele tasuta. Osalemine lossidaami juhitud üllatavate kohtumistega mängulistel ringkäikudel lossis muuseumipiletiga.

Lossi ja Mikkeli muuseumisse saab sellel päeval sünnipäevahinnaga!

Pilet maksab 1€

Ei ole kahtlustki, et Rohumaa teab valemit, mille järgi konstrueerida parasjagu intelligentne, aga samas südamlikult humoorikas; tempokas, samas end rahulikult mekkida lubav (suve)lavastus. Rohkem erimeelsusi võib tekitada teemavalik ja valitud lähenemisnurk. Noor-Eesti ja Siuru, Tuglas ja Under on müüdid, eesti kultuuriloo alustalad ja on kindlasti neid, kellele valitud raam – üks suveõhtu noore kirjanikkonna seltsis – tundub pealiskaudse, lihtsustatud, populistliku või kommertsliku lahendusena. Kirjanduse täiendkursust lavalt oodata ei maksa – sujuvalt sulavad kokku ajalooline tõde ja autorite fantaasia; see ei ole uurimus-lavastus, see on jagamis-lavastus. Rohumaa ei väljenda üheski intervjuus ega kommentaaris arvamust nagu oleks hakkama saanud monograafia vormistamisega teatrilaval. Küll aga õhkub igast vastusest armastust, hoolimist ja vaimustust eesti kirjanduspärandi, loojanatuuride ja 20. sajandi alguse ajastuloolise konteksti vastu. Just see hoolivus ja vaimustus jõuavad “Noores Eestis” lavale. Mis puutub pealiskaudsusesse, siis siin toimib koolitunni fenomen: inimestele, kelle teadmiste taust kultuurist on ebaühtlane ja halvemal juhul hõre, tuleb esialgu materjali lihtsustada, suupärasemaks muuta, et selle lihtsuse ja osadusvõimaluse baasilt sütitada huvi, põnevust ja armastust ükskõik siis kas teatri, kirjanduse või ajaloo vastu. Kõigepealt luua äratundmisel ja omaksvõtmisel põhinev tunnetuslik-empiiriline suhe materjaliga, siis liikuda edasi teadusliku-kriitilise mõtteviisi poole. Ka selleks, et õiglaselt ja südamega kritiseerida, peab kõigepealt materjali/nähtust väga armastama.

See on lugu noorest Eestist – suveõhtust aastal 1917, milles on lootust, eneseusku, veendumusi, mässumeelt ja kus kõik on võimalik. Kadedakstegev on see tegutsemise, muutmise; mitte lammutamise, vaid uueks loomise (!) tuhin, mis seltskonda läbib ja mis ilmselt oli ka päriselt õhus (ehk mitte nii teatraalsel kujul) 20. sajandi kultuurielus. Käbe huumor ei lase langeda läilasse idealiseerimisse kõrge kunsti ja loomingulise kompromissituse teemadel; pigem tuletatakse mõne tabava märkusega meelde, et ega ühelgi kirjatsural poleks olnud midagi honorari-keerenskite või seltskonnamenu vastu.

On kaks peamist põhjust, miks publik etenduse lõppedes seistes aplodeerib: atmosfäär ja trupp. Kunst, arhitektuur ja mood ehk Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Britt Samoson on loonud lavamaailma, millest õhkab suvisust – päikseliste päevade roiutavat ja närviliseks tegevat lämbust ja valgete suveööde sooja sumedust – ja mida vaadates tahaks komponeerida lauseid suvitama, grüüne, plaaž, klikk, noorhärra ja teiste armsalt vanamoodsate sõnadega. See on suvi ja suvitamine par excellence linaste ülikondade ja valge pitsiga. Rohkelt kiidusõnu teeninud konstruktsioonid laval on õhulised ja kuidagi koduselt tuttavlikud (puit kui soe ja kodune materjal), kuid ei üllata ega vapusta tegelikult eriti millegagi, tekkib hoopis tunne, et ma olen seda kujundust kusagil varem näinud.

Sama see-on-juba-olnud-tunne tabab mind paar korda etenduse jooksul, kui värsse loetakse. Tunne nagu oleks vanade tuttavatega kodukohvikus kohtunud – ja mis muud kui “Lõputu kohvijoomine” see ongi, mida Peeter Rästase otse südamest läbi torkav karjatus “Tõmbtuul!” meelde tuletab – noor Eesti ja muutuv maailm ju mõlemas. Kehastas Taavi Teplenkov ju “Kohvijoomises” 20. sajandi alguse Poeete (või nende koondportreed) ja mitugi luulerida leiavad lausumist mõlemas etenduses.

Luulesõna valdamisega on õnneks nii, et kuna “Noore Eesti” üldine atmosfäär on kirjanduslikkusest sedavõrd küllastunud, jõuab mõte ja tunne üldise meeleolu ja häälestuse tuules igal juhul kohale.

Trupi säravad silmas, väsimatu energia ja innustumisvõime innustavad ja inspireerivad ilmselt publikutki – sellest ka eespool mainitud austusavaldus. Tundub, et seda kirjanduse, kuulsuse, emotsioonide ja otsuste rikast mõnusat suvepäeva on ka mõnus mängida. Näitlejad annavad oma parima, et kustutada ettekujutust siurulastest kui puistest klassikutsest, kaelasidemed ees ja näpitsprillid ninal, nagu neid ametlikel portreedel või õpikupiltidel näha võib. Vaieldamatu ja vastupandamatu on Hannes Kaljujärve (Laikmaa) kohaloleku jõulisus – lavast saab mängumaa (lapselikus, aga ainult positiivses tähenduses), kus Laikmaa isalik, aga krutskeid täis roll laseb möllata. Tukla roll eeldab vaoshoitumat, isegi kuivemat väljenduslaadi, kus aeg ajalt tuleb siiski esile mängida pinna all hõõguv tundeelu. Mait Jooritsat võib pidada juba vilunud intellektuaalide-mängijaks. Velvo Väli-Peeter Rästas-Erni Kask moodustavad tormaka dünaamilise trio, kelle ringi rahmeldamine ja diskuteerimine annavad lavastusse paraja annuse pulbitsevat elu. Kõige nõutumaks jätab mind Ülle Lichtfeldti Marie Under. Inimlikustatud ja demütologiseeritud Under ja Ülle Lichtfeldti vaieldamatult suurepärane osatäitmine, aga… – see võiks olla ükskõik milline naine. Kas on asi tegelaskuju konstrueerimises või minu enda napimates teadmistes, aga see naisroll ei suuda mind Underina kõnetada. Minu viga muidugi: esiteks on Visnapuu-Semperi-Adsoni looming mind alati rohkem paelunud; teiseks olen sealt ilmselt (omast arust) rohkem autorite kui inimeste, persoonide maailmavaate kohta välja lugenud – nad tunduvad kuidagi lähedasemad.

See ei ole lugu Noor-Eestist. Küll aga on see lugu Siurust. Lavastaja väidetesse, et see on rohkem lugu noorest Eestist ja vähem kirjandusest võib suhtuda mööndustega – kui mitte otse kirjanduskeskne, siis igatahes väga loomingu, looja ja retseptsiooni küsimustele keskenduv on “Noor Eesti” küll. Eestluse ja euroopluse teemale ühenduses sellega.

Natuke pingutatud tunduvad etenduse lõpu suured sõnatud sümbolid: küüditamisrong, poesaba, laulupidu. Miks ei võiks üks suvepäev olla täpselt see, mis ta on: suvepäev täis lusti ja luuletusi, vaidlusi ja vaimustumist, loodust ja lootusrikkust.

Rakvere Teater “Noor Eesti”

Idee ja lavastus Jaanus Rohumaa. Tekst Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg, Jaanus Rohumaa. Dramaturga Siret Paju. Kunst Uku Kristjan Küttis. Arhitektuur Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Mood Britt Samoson. Muusika Kostja Tšõbulevski.

Osades: Ülle Lichtfeldt (Under), Mait Joorits (Tuglas), Velvo Väli (Gailit), Peeter Rästas (Visnapuu), Erni Kask (Semper), Lauri Kaldoja (Adson), Hannes Kaljujärv (Laikmaa), Maarika Mesipuu (Emma), Tarvo Sõmer (Aadam), Margus Grosnõi ja Valdeko korkma (Püssimehed), Jan Lucas Videvik (Uku).

Esietendus 10. juuni 2011 Rakvere Rahvaaias. Nähtud etendus 3. juulil 2011.

Põhjust ei tasu siinkohal otsida noortest näitlejatest, kes mängivad himu ja hooga, suudavad läbi etenduse hoida oma tegelaskujude karakteerseid jooni kui ka teha koomuskit, joosta, supelda ja ajaloolise itaalia komöödia hõngu taaselustada. Et “Scapin” tundub natuke hõre ja liigestest logisev, tuleb pigem mingitest lavastuslikest otsustest. Tundub ebainimlik nõuda veel rohkem kiirust ja tempot näitlejatelt, kellel juba nagunii pole mängus hoo ega hoobi vahet. Ja ometi tundub lavamaailm hetketi tühi – mitte ainult kujunduslikus, vaid ka metafoorses mõttes. Ehk aitaks natuke kaasa, kui lavakujundus ja misanstseenid võimendakisd muljet, et see isade tüssamine ja armastajate kokkutoomine on ainult üks tuhandetest lugudest ja kelmustest, mis samal ajal aset leiavad, et samasugune elu käib igal pool ümberringi ja meile presenteeritakse kõigest ühte neist lugudest; kui loo tausta ei moodustaks hall sein ja suuremat sorti veeloik, vaid linnaelu kiha. Commedia dell’ arte jalaga-tagumikku-naljad on asendunud selg-ees-vette-naljadega, aga kui esimesed haakusid enamasti siiski mõne tegelase või inimpahe naeruvääristamise kavaga, siis viimased mõjuvad pigem efektitsemisena. Ja Scapin, vaeseke, kipub selles saginas üldse kaduma minema; tema, kes ta peaks oma saatanliku, aga sõbraliku tulukesega silmis ja kelmustega lavastust koos hoidma. Märt ja Priit Pius mängivad Scapini nii hästi kui oskavad algatusvõimeliseks, nutikaks ja kelmiks noorhärraks samas kui loo arengute ja balansi seisukohalt oleks soodsam krutskeid täis vanamees, kes isandatele ninanipsu mängimiseks ja nooruse elurõõmu soosimiseks noored armastajad kokku aitab.

Mõnele osatäitjale on Moliere’i itaalia komöödia hõnguline laad ilmselt lihtsamini omaks tehtav kui teisele. Väga hästi saavad oma rollidega hakkama vennad Kalmetid (Henrik Kalmet isa Geronte’i ja Karl -Andreas Kalmet poeg Leandre’i osas) – mõlemad keeravad absurdsuse ja tinglikkuse vedru mõnuga viimseni pingule. Pääru Oja saab isa Argante’i osaga küll hakkama (ja loodan, et naudib selle mängimist), aga mõjub kuidagi ebaorgaanilisena – Oja seostub pigem väga kahe jalaga maas realistlike karakteritega ja käesolev mängulis-fiktsionaal-ajalooline maailm ei tundu päris tema jaoks olevat. Daamidest saab rohkem võimalust end eksponeerida ja tõestada Zerbinette’i osatäitja. Minu vaatamiskorral oli selleks Piret Krumm, kes särtsakalt ja rõõmsameelselt, aga väga maisel ja kainestaval moel meeste intriigitsemisse sekkub.

Moliere’i kiirus, kerglus, kelmus ja hoogne huumor sobivad suvesse nagu valatult. Aga töö on töö – meil oma, näitlejatel oma ja lati alt minekuid ei saa ka suvesoojas lubada.

Moliere “Scapini kelmused”

Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Ivars Noviks. Kostüümid Rosita Raud. Helilooja Jaak Jürisson. Muusikaline kujundaja Riina Roose.

Osades: Pääru Oja, Priit Strandberg, Piret Krumm/Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Katariina Kabel/ Jane Kruus, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass/ Kristiina-Hortensia Port, Märt Pius, Priit Pius.

Esietendus 18. juuni 2011 Lavaaugus. Nähtud 21. juuni 2011.